Tasuta ühistransport - kas ikka õiglane lahendus?

Pealinna ühistranspordist kirjutamine pole ammu enam mingi lust. Ja ega see ka enam suuri kirgi küta. Lihtsalt mõttetu, sest tundus, kellel jõud, selle käes ka võim. Üsna üllatav, et lõpuks võttis selle teema üles üks “vägevatest”.

Põllumajandusminister Seeder palus õiguskantsler Tederil kontrollida, kas 1. jaanuaril 2013. aastal jõustunud Tallinna uus ühistranspordi korraldus on kooskõlas ühistranspordiseaduse, Eesti põhiseaduse ja Euroopa Liidu aluspõhimõtetega.

Täispikka artiklit saab igaüks lugeda Delfist, ütlen lihtsalt, et mehe jutt on arukas ja põhjendatud.

Ise olles olukorras, kus iga päev pealinna ühistransporti kasutan, seda aga loomulikult ikka raske raha eest, mõistan, miks mõnigi end lihtsalt linna sisse möllib. Raha, mis bussisõidu eest maksta tuleb, pole mingi kopikas. Ometi on tööl käija vaja, maal aga seda ei ole, kuigi ju tahaks. Mis häda ajaks mind kümneid kilomeetreid muidu edasi-tagasi sõitma.

Ja olgem ausad, ka linnal on mind vaja. Tööjõudu seal ju napib. Sadamalinn, teadagi, paljud paadiga soome põrutanud. Seega pole pealinlastele siin räusata midagi, et nad kuidagi teistest paremad on.
Aga see pole vist piisav argument. Osad neist arvavad ja jäävadki seda tegema. Las siis olla, uskugu oma ilusat muinasjuttu ja kahtlase värviga propagandat.

Aga ühele asjale võiks vahel mõelda. Me elame väga, väga väikeses riigis. Me oleme pisike rahvas, ilma võimu ja väeta. Ja kui me ei oska üksteist hoida, aidata, polegi meil tulevikku. Ääremaad surevad juba praegu välja. Ja kui pealinn oma mugavustsoonis ei näe, pigem ei taha näha, et maarahvast on vaja aidata, toetada, pole ka neil tuleviku. Või kui, siis võõrtöö näol. Riigis, kus iga kolmas vähemalt on võõramaist päritolu.

Aga kallid sugulased, kelle juures vanasti ju nii hea oli suvitamas käia, on mööda maailma laiali. Sest eestlane teeb hea meelega tööd, aga teeb seda seal, kus seda võimaldatakse teha, väärikalt.