Tasuta ühistranspordist: andke andeks, ma täna natuke haisen...
Siis oli justkui vaikiv kokkuleppe reisijate vahel – korralikud ette ja prügikastikad taha oma taarakottidega. Ega kontrolörid sinna ju väga vaadanud ka, ikka eest alustati oma pileti kontrollimistega. See oli kindel värk.
Aga nüüd, mil meil on tasuta ühistransport, on kokkulepe kadunud. Määrdunud ja haisvad kollid vajuvad sisse kõikidest ustest ja maanduvad suvalisele tühjale kohale. Üks kord nägin Kadrioru lõpppeatuses purjus paari, kellel oli kaasas jänesepuur. Loomake käis reisijate vahel käest kätte, kõikidele soovijatele anti paitamiseks luba. Ja siis pandi jänes ka istmele mõneks hetkeks. Ei pea vist ütlema, et jänesepuur toetus samuti istmele.
Pean tagasihoidlikult ütlema, et mulle ei meeldi see asi. Eelkõige seetõttu, et olen selliste reisijate pärast sunnitud oma paar peatusevahet seisma. Sest ma ei taha teada, kes on istunud seal enne mind. Aga täna hommikul ma istusin. Ja kui tõusin, oli mu villase mantli saba rõveda haisuga. Ma tahtsin karjuda ja prõmmida, kiskuda maha kõik jälgid lubadused, kus midagi tasuta lubatakse. See ei ole ju ometi normaalne!
Esiteks, ma ei saa aru, miks ometi tehakse meil tekstiilist istmekatteid – meie vaeses ühiskonnas peaksid nad olema pestavast materjalist. See oleks lihtsalt hügieenilisem.
Ja teiseks – miks on ühistransport tasuta? Linnal, ma ju näen, on raha vaja. Kasvõi hoolitseda nende samade prügikollide eest – luua neile keskused, aidata neid elule tagasi. Igaüks ju näeb, et neid on meie tänavapilti juurde tulnud. Aga jah, selle asemel sõidutatakse saksu tasuta ja kriisatakse, et kui hea on kõik. Ei ole hea.
