Tartu Ülikool, kus on teie sotsiaalne vastutus?
Rõhutades, et ülikoolidele antud autonoomia tähendab ka sotsiaalset vastutust oma rahva ees, avaldas rektor lootust, et meie ülikoolid on seda vastutust üldjuhul ka väärikalt kandnud.
Kas ikka on?
Tallinna Tehnikaülikool on tõepoolest läbi aastakümnete väärtustanud kõiki oma tudengeid ning otsinud ja leidnud võimalusi, et aidata igal võimekal noorel ülikoolis püsida, teadmisi omandada, targaks saada ja oma unistuste diplomini jõuda. Tehnikaülikool on keskendunud teaduse tegemisele ja teadmiste jagamisele. Ja sügav kummardus minu poolt sellele väärikale ülikoolile.
Kahjuks ei julge ma sama öelda Tartu Ülikooli ega Tallinna Ülikooli kohta. Miks mulle tundub, et need koolid on omavahelises vastutustundetus konkurentsivõitluses kaotamas igasugust väärikust? Neid koole ja nende akadeemilist juhtkonda näib kannustavat eelkõige edevus, mõõdutundetus ja teineteisele ärategemise soov.
Et Tartu Ülikooli nõukogu sai enda käsutusse piiratud tsiviilkäibega riigivara, mille käsutamise õigus oli vaid Riigikogu majanduskomisjonil, sellega oleme nähtavasti leppinud. Aga see, et riigiülikoolid maksumaksja kulul nii läbipaistmatult ja kontrollimatult kinnisvara arendavad ja vastutustundetult laienevad, on küll kurjast.
Ma ei räägi nendest Tartu Ülikooli arvukatest apteekidest, mis igas linnas suisa jalgu jäävad. Kuigi ma ei saa aru, miks peab ühel riigiülikoolil tänases Eestis olema nii pikkade lülidega apteegikett.
Ja ma ei räägi kõigist nendest ülikoolide arvukatest kolledžitest, instituutidest ja akadeemiatest, mis vetikatena Eesti linnades vohavad. Kuigi ma ei saa aru, miks peavad riigi rakenduskõrgkoolid ja raskustesse sattunud erakoolid riigiülikoolidega liituma.
Me kõik oleme nähtavasti leppinud sellega, et Tartu Ülikool dubleeris osa Tallinna Pedagoogikaülikoolist Tartusse endale haridusteaduskonnaks. Tallinna Pedagoogikaülikool surus läbi oma nime muutmise ning loodab ehk selle muudatuse varjus tõesti dubleerida Tallinnasse Tartu ülikooli arstiteaduskonna. Tartu Ülikool neelas alla Õigusinstituudi ja dubleeris õigusteaduskonna oma õigusinstituudina Tallinnasse. Tallinna Ülikool ei jäänud võlgu, haaras endale raskustesse sattunud õigusakadeemia Nord ja dubleeris Tartu Ülikooli niigi laiali valgunud õigusteaduskonna kõrvale Tallinnasse nn õigusakadeemia näol veel oma õigusteaduskonna.
Kas me saame nende ülikoolide puhul rääkida sotsiaalse vastutuse väärikast kandmisest rahva ees? Kas saame rääkida rahva teenimisest olukorras, kus rektori kätte usaldatud riigi rahakott ühes taskus konkureerib sama rahakotiga teises taskus? Olukorras, kus arutu kinnisvaraarendus ja vastutustundetu dubleerimine on muutnud kõrghariduse nii kalliks, et see jääb juba praegu paljudele eestlastele kättesaamatuks.
Ja veel ei saa ma jätta rääkimata Tartu Ülikooli Narva kolledžist. Veidrast koolist, mis toorest jõudu kasutades trügis Narva väärika Raekoja ette ja meelitas suurtel läikivatel reklaamtahvlitel Narva noori lubadusega koolitada kõigist sisseastujatest mingi müstiline eliit.
Tartu Ülikooli edevusest sündinud kõige inetum näide seisab täna betoonmonstrumina Narva raekojaplatsil. Nii jõulist ja jultunud trügimist ühe linna territooriumile, vaatamata linnaelanike vastuseisule, annab ikka otsida. Narva linnakodanike õigusele kujundada linnaruumi oma soovide ja tõekspidamiste vaimus, väärikas Tartu Ülikool lihtsalt sülitas. Sülitas ja lõi tugevama õigusega kopa maasse.
Miks see mind puudutab?
Olen aastaid Narvas puhanud ja pimeaias jalutanud. Seal on alati inimesi. Narva vana raekoda mõjus eriti väärikana oma uhkes ja kurvas üksinduses, rohtunud platsi ja kulunud vundamentidega. Ja ilus oli ühe narvaka avaldatud mõte, et Raekoja võiks taastada ja selle platsi serval võiks fotodel näidata Narva vanalinna tõelist kadunud ilu. Ilu, mille hävitasid inimesed ise oma 20. sajandi mõttetus sõjas. Et jõe poole langevad vanad astmelised vundamendid ja suured fotod võiksid vaikides kõneleda oma valusat lugu selges ja südamega mõistetavas keeles ka igale väliskülalisele.
See narvakas oli leppinud oma linna kurva saatusega ja ta ei toetanud vanalinna kulukat taastamist. Tema mõte meeldis mulle, aga sellegi lihtsa unistuse hävitas Tartu Ülikool.
Väga kurb oli vaadata haigutavat vundamendiauku raekoja ees ja veel kurvem on nüüd näha selle uue hoone totakaid tummi varemeid. Läbimõtlematult ja toore jõuga alustatud ehitus kipub seisma jääma. Kas see ongi sotsiaalse vastutuse kandmine rahva ees või on see lihtsalt ühe vana ülikooli vääritu tegu?
