Tartu rahu järgseid maid ei tohi Venemaale kinkida
Välissurvel ja põhimõttelagedalt on meie poliitladvik juba ammu rahva arvamust eirates otsustanud Eesti Vabariigi seaduslikud alad - Petserimaa ja Narva-taguse - Venemaale (Nõukogude Liidu õigusjärgsele) niisama ära kinkida. Mis siis ikka, seda tehakse üle rahva peade. Rahvas ehk Kõrgema Võimu Kandja ei saa midagi teha, kui tema maid ja varasid ära kingitakse. Aga vähemalt võiks meie poliitikud ka sellise mannetu äraandmise juures Eesti huvide eest seista.
Äsja on Venemaa suursaadik Lätis taaskord välja öelnud meile ammu teada olnud seisukoha - mingit okupatsiooni Lätis ei olnud. Sama seisukoht on neil ka Eesti kohta. Miks me peaks sellisele riigile oma maad kinkima, kes ei tunnista isegi okupatsiooni ja tehtud kuritegusid, rääkimata tehtu heastamisest? See pole üksnes poliitiline, vaid tugevalt moraali ja õiglustunnet puudutav küsimus.
Selle valguses on enam kui kummaline kuulda meie välisminister Paeti samaaegset seisukohta, et kuna Medvedjev kutsus Ansipi Venemaale Läänemere keskkonnakaitse konverentsile, siis tuleb seda võtta tõsise heatahte märgina jne. Kas meie välisminister on pime ja kurt, et ei näe Venemaa tegelikke Eesti-vastaseid avaldusi ja seisukohti, või nõuab EL talt sellist jäika poliitkorrektset hoiakut? 1940 käitus Eesti ka poliitkorrektselt, uskus Venemaa äkkitärganud sõprust ja täitis omapoolselt kõik käsud. Ja mis oli tulemus?
Nüüd on siis Mälksoo, Paet, Mihkelson, Luik jt leidnud geniaalse tee piirileppe sõlmimiseks: ärme Tartu rahu üldse mainigi. Seda ongi Venemaa koguaeg tahtnud. Ta ei tunnistagi ei Tartu rahu ega okupatsiooni ja soovibki sõlmida Eestiga täiesti uue piirileppe, mis ei viita Eesti õigusjärgsusele ja Venemaa kohustustele.
Ehk oleks aeg ajaloost ükskord õppida? Kas meie välisminister tõesti ei märka, kuidas Venemaal üha enam kitsendatakse inimõigusi, võltsitakse ajalugu, piiratakse kodanikevabadusi, nn lähivälismaal sekkutakse jõhkralt riikide siseasjadesse jne - ühesõnaga Venemaa muutub üha enam totalitaarsemaks riigiks, millega on targem mitte tegemist teha, kõige vähem talle kinkida Saaremaa suurune tükk Eestimaast! Aga Eesti välisministril on selle kõige juures suu vett täis ja klapid silmadel. Aga kui tema enda esivanemad või kinnisvara oleks ära kingitaval maal? Mis siis oleks?
Väga kummaline on kuulda Eesti Välisministeeriumi ja välisministri seisukohti Gruusia territoriaalse terviklikkuse koha pealt, samas kui enda seaduslikku territooriumit kingitakse kõige magedamal viisil. Kui Venemaa okupeeris Gruusia territooriumid, teatas meie välisministeerium, et nad ei tunnista nende alade okupeerimist ja toetavad Gruusia õigust neid alasid tagasi saada ning seisavad Gruusia territoriaalse terviklikkuse eest. Aga kas sama asutus seisab ka Eesti okupeeritud alade eest? Oma rahva õiguste eest? Seda teha ei julgeta ega taheta. Kelle eest siis see Eesti Välisministeerium seisab, tahaks küsida?
Endised petserimaalased ja Narva-taguse elanikud ning nende järglased pole saanud mingit reaalset kompensatsiooni kaotatud varade ja maade eest. Narva linn on samuti muulasi täis ja seaduslikel omanikel pole sinna asja, nagu polnud kogu nõukogude okupatsiooni aja. Nende õiguste eest ei seisa Eestis ükski poliitik. Nii julgeid poliitikuid meil kahjuks polegi.
On räägitud, et nendel okupeeritud aladel, mida me Venemaale kingime, on tegelikult miljardite dollarite väärtuses maa- ja loodusvarasid. Nüüd kus need alad on kauakestva okupatsiooni tõttu täiesti venestatud, siis ehk ei olegi nende Eesti külge liitmine eriti mõistlik tegu (kuigi see on vaieldav teema), sest sellega kasvaks ka eestivenelaste arv drastiliselt ja sel võiks olla Eestile saatuslikud tagajärjed. Nii et mõistlikum oleks ehk nende alade Venemaale müümine.
Meil ju selle piirileppega kiiret pole, pigem tahab Venemaa EL-iga viisavabadust ja selleks tahabki ta selle leppe võimalikult kiirelt ja soodsalt sõlmida. EL muidugi toetab siin Venemaad ja survestab Eestit. Meie poliitikud löövad vaid kulpi ja täidavad käsku. Me võiks oodata, kuniks Venemaa otsustab need alad ära osta või ei. Kuhu meil kiiret? Ootame kasvõi 1000 aastat! Nagu Jaapan, kel samuti pole Venemaaga piirilepet sõlmitud, sest suur osa tema territooriumist on okupeeritud. Ja õigesti teeb, sest tulevikus on maal ja selle all olevatel varadel kulla hind.
Mis me siis vastu saame, kui Venemaale ja EL-ile vastu tulema ja oma Vabadussõja ajal verega vabastatud maad ära kinkima? Venemaa saab EL-iga viisavabaduse. Selle tulemusel ujutatakse ka Eesti venelastega üle. See ongi siis see, mida me oma maade kinkimise eest saame? Aga on see ikka seda väärt? Niigi müüakse venemaalastele aina enam Eesti maad ja kinnisvara. Kus me niiviisi jätkates lõpetame? Kas tass Venemaa rüpes? Tundub, et sedakorda toimub vaikne Eesti hõivamine, mitte sõjaväeline okupatsioon.
Kui me aga need maad ära müüme, siis saadud raha võiks anda kompensatsiooniks endistele petserimaalastele ja narva-taguse elanikele või nende õigusjärgsetele. Raha võiks kasutada ka vana-Narva taastamiseks, mille purustas II maailmasõja ajal Punaarmee ja mille eest Nürnbergi protsessil tehti süüdlaseks Saksamaa. Aga eks seda raha oleks Eestis mujalegi kulutada, eriti maapiirkondade arendamiseks.
Samuti võiks me enda huvide eest seista nii, et sõlmitava piirileppe eest nõuaksime Venemaalt tagasi ka Tartu Ülikooli varasid, varastatud presidendi ametiraha ja nõuaksime kõigi okupatsioonikahjude hüvitamist vastavalt rahvusvahelistele seadustele. Need on lihtsad mõned näited, kuidas meie poliitikud võiksid ja ma arvan ka peaksid seisma Eesti huvide eest. Ega siis selleks ei sõditud Vabadussõjas ja ei valatud verd, et nüüd saaksid mingid "universaalnahaalsed" karjääripoliitikud kõik tingimusteta käest anda. Hr. Poska keerab kindlasti häbist selle kõige pärast hauas ringiratast.
Vaadates taasiseseisvunud Eesti välisministeeriumi tööd, siis torkab silma väga mannetu seismine oma maa huvide eest. Meenutame kasvõi Eesti-Läti "kilusõda", mille tulemusena kinkisime niisama heast peast Lätile ära suure lahmaka väga kilurikkast Eesti territoriaalmerest. Oleme loobunud ka oma territoriaalmerepiirist maksimaalses võimalikus ulatuses. Tänu sellele liiguvad ohtlikud naftatankerid (ehk potentsiaalsed looduskatastroofi tekitajad) meie rannale palju lähemal. Ka ohtlikud Vene gaasijuhtmed on nii meie kaldale palju lähemal. Mina ja sina maksame ka endistele N-liidu okupatsioonisõduritele, tänastele veteranidele pensioni tehtud raske töö eest - meie okupeerimise eest. See raha võiks parem meie lastele minna, aga jällegi tänu välisministeeriumi "geniaalsusele" on asi just nii absurdselt piinlik, nagu ta on. Tegelikult peaks Venemaa neile pensionit maksma, mitte Eesti.
Ka Afganistanis sõdime me kuni viimse hetkeni, laseme oma niigi väikest rahvaarvu seal veelgi pisendada ja ka sante juurde toota, et ikka neid võõraid huve teenida. Meil pole vaja seal kõigi truualamlikke liitlasi mängida, sest meil on ju Nato 5 artikkel ja keegi pole seda kehtetuks tunnistanud. Kui selle artikli kehtimine on aga tingimuslik ja tuleb välja teenida, siis selliseid ebaustavaid liitlasi meil polegi vaja.
Kokkuvõtvalt tuleks Eesti välisministeeriumil hakata rohkem Eesti huvide eest seisma, mitte vaid välishuve teenida.
Kõige haletsemisväärne on see, et Eesti järelandmisi serveeritakse sageli justkui võitudena ja meile kasulike otsustena. Inimene, kes ei viitsi või kel pole töö kõrvalt aega asjasse süveneda, võtab sellise väärinfo muidugi rahuloluga teatavaks ja poetab mõttes tunnustavad sõnad välisministrile tehtud hea töö eest. Ja kõik on rahul, eriti saamatu valitsus koos oma saamatute ja häbematute ministritega.
Ma olen pettunud sellises välisministeeriumis ja tema töös. Kas sellist moodustist ongi meile vaja, sest nad sekundeerivad vaid meie suurte partnerite seisukohtadele ja seisavad nende huvide-käskude eest. Oma (Eesti) huve neil ju ei ole.
Kogu sellest õhinast, mida Paet, Luik, Mälksoo jt näitavad, kumab läbi nimetatute soov kirjutada end Eesti ajalukku. Kellelegi tundub see ehk tõestu Jaan Poska laadse suursaavutusena, paljudele on aga tegu lausa riigireetmisega. Eks ajalugu näitab...
Me kingime heast-peast niisama maailma suurima territooriumiga riigile tasuta oma territooriumist 5%. Umbes sama suur on näiteks Saaremaa. Kui meie juhtidel nii suur maa kinkimise tuhin juba sees on ehk kingime siis järgmisena ka Saaremaa kellelegi ära? Kindlasti saame palju kiidusõnu vastu.
Aga veelkord: kuhu meil kiiret?
