Tänulik patsient: nägin, millised erilised inimesed tegelikult haiglas töötavad
Loodan, et mu lugu on ehk julgustuseks mõnele inimesele, keda ootab ees operatsioon ja kes on sama hirmunud selles ootuses/lootuses kui olin mina.
Ei hakka jagama oma haiguse kulgu ja detaile, kuid selle aasta suve alguses sain teada, et mind ootab ees puusaliigese proteesimine. Kuna olen ka lapsena pidanud üle elama kaks oppi ja jupp aega haiglas olemist, siis see uudis ei tekitanud minus helgeid mälestusi ega emotsioone. Lohutasin end sellega, et operatsiooni järjekord on kuni poolteist aastat ning selle aja sees ehk juhtub mingi ime ja ma ei pea opile minema. Igaks juhuks anti mulle aga kaasa number kuhu helistada, kui valud väga suureks lähevad.
Valud läksidki suureks ja juba paar kuud peale diagnoosi kinnitamist ma helistasin.
Proua, kes vastas telefonile polnud kuigi optimistlik, kuid lubas arstile mu "teate" edasi anda. Möödus paar päeva ja mulle helistati. Küsiti kui pikalt on mul vaja ette teada enne kui op toimub. Selgus, et keegi oli haigeks jäänud ja arst oli nõus mind asemele võtma ja juba nädala pärast opereerima. Loomulikult läksin ma haiglasse, kuigi väga suur osa minust lootis, et ka minul avastatakse mingi põletik ja ma ei saa opile minna. Natuke väiksem osa lootis siiski, et kui pean opile minema, siis juba kohe.
Haiglasse palusin ühel sõbrannal end viia, sest hirm oli väga suur ja pisarad olid enamus ajast silmas (ei ole tavaliselt mingi nutunaine), sellisel hetkel tundus pere lähedus liiga raskena, näha ka nende muret lisaks oma murele ja hirmule
Tundsin end väga haledalt ja hirmununa, ise arvan, et alateadlikult tulid meelde kõik "ilusad" mälestused lapsepõlves veedetud haigla kogemustest.
Ilmselt ei olnud ma liiga lihtne patsient koos kõigi oma eelarvamuste ja hirmudega kuid juba esimesl õhtul enne oppi nägin millised erilised inimesed tegelikult haiglas töötavad.
Tõeliselt kannatlikud ja hoolivad.
Tahan välja tuua mõned oma kogemused.
Mulle tehti operatsioon seljasüstiga ehk olin opi aeg ärkvel, kartsin ka seda kohutavalt ja narkoosi arst lubas teha üldnarkoosi, kui ma ikka väga seda nõuan, kuid otsustasin usaldada arste ja ei nõudnud. Loomulikult anti mulle operatsiooni ajal ka rahusteid, nii, et olin poolärkvel ja vahepeal tukkusin. Iga kord, kui ma silmad lahti tegin, oli mu pea juures üks õde, kes silitas mu pead ja kätt ning rahustas mind. See oli väga soe ja südamlik ning mul pole ühtegi halba mälestust opi ajast, kuigi mäletan mõnda hetke, häält ja kõnet.
Peale oppi viidi mind intensiivpalatisse ja seal sain natuke "noomida". Õde käis kogu aeg küsimas, kuidas ma end tunnen ja käskis varbaid liigutada ja endale kohe öelda, kui tunnen valu. Mingil hetkel hakkasin haava kibedust tundma ja arvasin, et ju see peabki nii olema. Kuid juba paari minuti pärast oli väga kibe ning siis ma piuksatasin. Siis saingi noomida: "Meil ju oli kokkuleppe, et niipea kui tunnete valu, kohe ütlete!" Minu arvamus, et peabki ju valus olema ja kannatama, lendas aknast välja.
Edasi viidi mind tavapalatisse ja siis "kohtusin" jälle hooldajatega. Kuna mul oli seljasüstiga opp, siis võisin kohe vett hakata tarbima. Niipea kui mu veetopsike hakkas tühjaks saama oli mõni hooldaja kohal ja täitis topsi. Jälle küsimine kuidas ma end tunnen, kas vajan midagi, on vaja linu vahetada jne.
Esmakordne kohtumine hooldajaga oli päev enne oppi. Enne oppi võetakse mõned proovid ja tehakse röntgen, et viia pärastiste tüsistuste ja põletike oht võimalikult minimaalseks. Ja hooldaja oli see kes meid otsekui "pardimamma" oma pojakesed kokku kogus ja mööda haiglat ringi juhtides erinevatele protseduuridele viis, ise nii rõõmus ja julgustav.
Hooldajad on haigla "supernaised" (ei kohanud ühtegi meeshooldajat, selleks naised). Hooldaja ülesanded olid patsientide igakülgne hooldamine alustades siibrite ja põiekateetrite tühjendamisest, linade vahetamine, mähkude vahetamine, toidu laiali kandmine (kandikutega igale patsiendile voodi lauale), öösel häirenupule vastamine ja siis vajadusel õe kutsumine, enne uut patsienti voodipesu vahetamine ja voodiraami desinfitseerimine jne, jne. Ja kõige selle keskel nad suhtlevad, naljatavad, tunnevad ja elavad kaasa patsientidele, julgustavad. Kogu minu haiglas veedetud aja kohtasin ainult ühte morni hooldajat. Ja tean, et morne ja pahuraid patsiente oli rohkem kui üks.
Füsioterapeudid, kes tulevad ja julgustavad, aitavad oma katki olnud liikmetega jälle kontakti saada ja ajuga koostööle asuda. Julgustavad jälle seisma ja kõndima ja kõige selle julgustamise keskel ometi endale kindlaks jäädes ja mitte alla anda lubades.
Ja loomulikult arstid – arstid, kes naudivad oma tööd ja on nõus seda Eestis tegema ja suhtuvad patsientidesse kui inimestesse. Inimestesse, kes on hirmunud ja minu puhul ka enne oppi valmis haiglast jooksu panema.
Tänud teile ITK Ortopeedia osakonna personal!
Tänulik patsient Kairi.
P.S. Olen ise juhi abi-assistent ja mõne kliendi/äripartneriga ei ole lihtne isegi telefoni teel suhelda, kuid kui peaksin meelitama mõnda patsienti lubama end potile aidata, riidesse panna, mähkusi vahetada vms.
Ei ole lihtne elukutse. Kindlasti on päevi, mil abilised-arstid ei jaksa, mõni patsient on raske iseloomuga ja keeldub koostööst, seda enam tänud veelkord.
