Oh jah: Mina imestan, et kust tulevad nii naiivsed inimesed, kellel on nii naiivne arusaam ilmaelust. Tänapäeval tähendab kohustuslik ajateenistus paljudele noortele raisatud aega, sest vähemalt üheksa kuud oma elust tuleb kulutada sellele, et mitte raha teenida.

Kui riik hakkab kohustusliku teenistusaja eest kõigile noortele vähemalt poolt keskmist palka maksma, küll siis ka motivatsioon paraneb. Praegu on teenistusest keeldumine hoopis kuritegu ja karistus võrdne kriminaali omaga.

Sunniviisiline ajateenistusse võtmine kohe kindlasti riigi kaitsevõimet ei paranda. Riigikaitse peaks olema siiski spetsialistide ülesanne. Või ütleb mõni, et ka hambaid võib kutselise arsti asemel treial ravida.

Mmm: Tänapäevase ajateenistuse suurim probleem on, et see on enamik noormeestele nagu karistus. Et asi oleks meelepärasem, peaks ajateenistust reformima, tegema selle inimsõbralikuks ja võimaldama boonuseid selle läbinutele. Näiteks ajateenistuse läbinule tulumaks X% võrra madalamaks, pensionilisa ja muud võimalused, kuidas noormehi motiveerida.

Hmm: Kui endal oli 90ndate keskel minek, siis sai ka põetud ja ega ikka rõõmuga ei läinud. Aga ära ma käisin, 12 kuud olin. Oli igav, oli põnev, kõike oli ja nüüd tagantjärele kõik mu sõbrad, kes omal ajal ära viilisid, oleks täna kõik minejad.

Lihtsalt noorena ei mõisteta, kui äge aeg see on. Sõjaväejuttu jätkub hiljem terveks eluks ja see ühendab inimesi. Need, kes ei käi, need jäävad kõvast kogemusest ilma. Kõik, kes üritavad end karjääri ja laenude ja naiste/laste taha peita, siis nemad petavad ainult iseennast. Soovitan minna.

Pehmo: Elu kõige jubedam aeg. Füüsiline vorm paraneb ainult paksukestel ja neil, kes varem aktiivselt sporti pole teinud. Juhtimiskogemuse saavad need, kellel on selleks eeldused. Introverdid ja pehme iseloomuga tegelased kupatatakse autorooli ja ongi kõik.

Relva kasutamise sain selgeks juba Kaitseliidus. Mõttetut passimist oli palju, sest vingeid asju (NAK) said teha ainult alfad. Sel ajal, kui kasarmus istusin, saanuks talus oi kui palju tööd teha. Hea seegi, et linnalubadel käies õnnestus uus viljakuivati valmis ehitada.

Khj: Selle kolme kuuga õpid relvaga laskma küll, aga seda ainult viisil, nagu peeti vanasti sõda. Jookseme peale või võtame kõik rivvi ja ootame vastast ning vajadusel hakkame kõmmutama. See kuidas tegelikult käivad rünnakud, kaitsed jne, õpetatakse selgeks sulle ülejäänud 5 kuuga, mis seal olema veel pead. Kõige tähtsam muidugi, kuidas seda teha koos jao, rühma või kompaniiga.

Sellega, et igaüks üksinda tiirus relvast lasta oskab ja salvevahetusega hakkama saab, pole sõjas just väga palju kasu. Kevadtormil sai mitu korda hoitud vastaste kolonne tunde kinni, ilma et oleks pidanud ulme sõda pidama. Ja seda veel olles väga suures vähemuses vastaste ees.

Kasarmus olles nuumatakse ikka korralikult kõhud täis. Kui ikka vähegi suud peas on, siis enamasti saab ikka küsides sööki juurde ka. Ja sellistele vähe häbelikumatele tulebki ajateenistus kasuks. Saavad enesekindlust ja julgust juurde, mis tuleb kindlasti edasises elus kasuks.

Muidugi oleneb see kõik ka väeosast, kuhu satud. Selle jaoks soovitaksin enne arstlikku kontrolli minekut uurida välja enda jaoks kõige parem väeosa ning komisjonis üritada ennast sinna saata.

Ergo: Peab ta siis nii pikk olema? Kolm kuud oleks normaalne ja lisaks siis võiks ette nähtud olla kodus mingi iseseisev töö, mis hiljem kuskil esitada tuleks. Hea meelega ei raiskaks tervet aastat ära, vaid tegeleks õppimisega.

Niigi koolist saab enamik noori alles 19-20-aastasena ära. Seega, kui lisada veel aastad ülikoolis, saab noor inimene tööle alles 26-27- aastaselt, mis ei ole eestisuguse väikeriigi jaoks kuigi efektiivne.

Mingi füüsilise vormi parandamist ajateenistusega seostada on küll ajulage. Normaalne ja tervislikke eluviise järgiv inimene hoiab ennast ise heas füüsilises vormis. Põhiline peaks olema relvakasutuse, logistika jms ellujäämise ning strateegilise poole õpetamine ning patriotismi juurutamine.

Erusõdur: Igale noorele mehele ja ka naistele oleks vaja sõjaväelist väljaõpet. Ka see on üks vägagi vajalik kogemus eluks, et ehk kunagi(vajaduse korral), asju teades, mitte lahtise kõhuga esimese põõsa alla kükitama minna, kui relvastatud vaenlast näed.

Sõjaväeteenistus aitab silmaringi laiendada ja aru saada relvadest, sõduri psühholoogiast, tema eeldatavast käitumisest kui ka seda, mida on oodata kasutatavatest relvadest. Igastahes aitab sõjaline ettevalmistus säilitada kriisiolukordades selget pead ja oskust käituda kõige ratsionaalsemal ja ohutumal viisil. Samuti annab võimaluse vastu hakkamasaamiseks kõige otstarbekamal moel.

Noore mehe füüsis ei arene piisavalt 3 kuu jooksul, samuti ei harju sisse harjumuslik (automaatne) käitumine, mis peab olema omandatud relva kandmiseks, distsipliinile (käskudele) allumiseks. Viimane on aga sõjas olles äärmiselt tähtis. Distsiplineeritud sõjavägi on praktiliselt võitmatu, kui seda toetavad veel head relvad.

Üldiselt on sõjaväelist ettevalmistust vaja kõige enam meestel. Aitab see ju tõsta iga mehe enese- ja kindlustunnet, mida on meil ehk ilma selleta üsna napilt. Mõistagi on igas meestepundis mõned nn kasvatuslikult või looduslikud äpud ja ilmselt nende memmekate appihüüded siin enamuses ongi.

Poisid, saage meesteks ja selleks on ikkagi sõjaväeteenistus! Käige ära ja te ei kahetse. Mina pidin käima Vene kroonus, küll kaks aastat, aga ikkagi üksi eestlasena venelaste seas (keelt kah ei osanud), Kaug-Idas.

Sellegipoolest ei ütle ma midagi halba ka sealse teenimise kohta, nagu mõned ka siis seda tegid. Edu noortele, sõjaväeteenistus on ikkagi vajalik ja tagantjärele mõeldes üsna meeldiv seiklus kogu eluks. Uskuge mind ja teisi teenistuse läbi teinud mehi!

Punasõdur: Need ei ole mingid mehed, need on memmekad, kes elu aeg hoiaks oma ema seelikusabast kinni ja elaks oma vanemate kulul. Näen selliseid siin iga päev, ringi lonkida, mingi joogipurk pihus ja prügikaste ümber lükata on nende "meeste" põhine tegevus. Ei õppimist, ei töötegemist, ei armees teenimist. Mõttetu ja arulage aja surnukslöömine.

Õnneks pole kõik niisugused, on ka teistsuguseid poisse, andekaid, töökaid, sportlikke, õpihimulisi. Minu ajal ei olnud sõjaväkke minek mingi küsimus, keegi ei hoidnud kõrvale, tuli minna ja kogu lugu.

Mereväes neli aastat, teistes väeosades kolm aastat. Ja palju teenis eestlasi Eestis ja Baltikumis? Kaduväike protsent. Löödi kuhu vaja ja sinna, kuhu vaja. Meie poisid olid Hiina piiri äärses kõrbes ja Põhja -Jäämere ääres tundras, ei mingit valikut. Ja poisid teenisid aja ära. Läksid poisid, aga tagasi tulid mehed. Vaimselt ja füüsiliselt karastunud, distiplineeritud, endaga toimetulevad, vene keelt valdavad, tulest ja veest läbikäinud, paljude ka kaasas eluks vajalik eriala.

Mina näiteks teenisin Moskva Sõjaväeringkonnas, armees sain III liigi autojuhi ja soomuki juht-mehaaniku load, need panid aluse ka minu edasisele tööle ja õppimistele.

Eestlased olid alati sõjaväes lugupeetud kui distiplineeritud ja haritud sõdurid. Seda alates tsaari-Venemaast kuni NSVL lõpuni. Kahju, et praegused noored on muutunud nõrgaks , nii füüsiliselt kui vaimselt. Ei taluta raskusi, ei tahetagi taluda või ei suudetagi. Füüsiliselt nõrgal on sõjaväes algul tõesti raske, hiljem ka need omandavad vajaliku kehalise tugevuse ja teenivad edukalt.

Praegune ajateenistus on naljategu meie põlvkonna silmis, olen asjaga hästi kursis, sest oma lapselapsed teenisid Kaitseväes. Muide, läksid vabatahtlikult. Teenistusseg alla aasta, toit korralik, koduskäimise võimalus. Minu väeosa ülem Nõukogude Liidu kangelane major Kašaresov ütleks selle ajateenituse kohta: sanatoorium, mitte sõjavägi.

Strateeg: Need lühikesed 8 kuud, veel parem 11 kuud, on üks väga hea aeg noorele mehele, sest Eesti Kaitseväes noor sirguv organism saab korralikult tervislikku toitu kolm korda päevas ja selles vanuses kujuneb lõplikult organismi täiskasvanuks saamine, lisaks mõõdukas igapäevane regulaarne füüsiline koormus ning lõõgastumiseks enamati nädalavahetused koduses pereringis, mis säilitab ka suhted lähedastega või võimaldab luua hoopis uusi meelepäraseid ja see kõik selles eas on ju nii loomulik.

See aeg ajateenistuses, lisaks eelöeldule, korrastab (vähemalt ideaalis) edaspidises ajakasutusharjumusi, turvatunde lisandumine nii endale kui kaaskodanikele on omaette emotsionaalse väärtusega ning kulutatud aeg ajateenistuses säästab oskusliku ajakasutuse oskuse najal edaspidises elus enamuse sellest Kaitseväe peale kulunud ajast, sest edaspidine tegus elu on oluliselt elamisväärsem. Väheneb selles loodetavasti muidu nii vohamakippuv vegeteerimiskomponent ning eluterve positiivne ellusuhtumine loob jätkusuutliku vundamendi eesti rahvale ja ka riigile, seega mida veel paremat üldse tahta?

Mis arstlikus komisjonis läbisaanute suurde hulka puudutab, eks neid nõudeid ole korrigeeritud ka, vastavaks noormeeste keskmisele tervislikule seisundile kaasajal ja sõjaliste vajadustega meie tehnikaajastul, kus tihti füüsis ei ole alati enam nii kriitiliselt kõrgete nõudmistega. Põhiliselt mõistlik omaealiste seltskond ühistegevuses karastab ühelt poolt oma ego, samas õpetab arvestama kaaslasi ning nende huvisid. See oskus on vajalik kogu eluks ja tasakaal siin õiges proportsioonis on edu valemiks.

Mõttetu mees: No ma ei tea, kas on õiglane mind koheselt nolgiks tembeldada, kui ma pigem "teenin" riiki maksudega ja pole huvitatud Kaiteväest. Tüüpiline ju ongi, et see vestlus on must-valge: need, kes lähevad, on igati tipp-topp härrad, tõelised patrioodid ja "õiged" mehed ja need, kes ei lähe, on koheselt kindlasti aega raiskavad rullnokad, klubitajad ja viinaninad.

Mulle näib, et ma ei kuulu kumbagi gruppi. See on hästi, kui sa oled ära käinud ja saad veel oma asja ka ajada, ehk sul on planeerimine paremini läinud kui mul. Käisid sa Kaitseväes kohe peale gümnaasiumi lõppu või kunagi hiljem? Minul ei olnud võimalust kohe peale kooli lõppu minna ning ma otsustasin hariduse kasuks, nüüdseks on aeg nii palju edasi liikunud, et Kaitseväkke minek ei ole enam lihtsalt praktiline.

Võib-olla on tegu tõesti ennast täis uue põlvkonnaga, aga nagu siin teised postitajad maininud on, siis noortel ei olegi arenenud mingit tahet kedagi peale iseenda kaitsta, nähes millised on poliitikud siin ja üle maailma. Sisuliselt see ei ole nende probleem, see on Kaitseväe ja riigi probleem, et nad kogu seda protsessi noorte jaoks ahvatlevamaks teinud ei ole. Rohkem palka, vähem aega, mingeid boonuseid, nagu siin eelnevalt ka mainitud on. Lõppkokkuvõttes, kuigi üldistada ei tasu, siis ilmselt noored pigem leiavad, et riigil on vaja neid, mitte nendel riiki.