Saada meile lugu, pilt või video siit!

Rahva hääl on rahvaajakirjandus – seda kõige paremas ja sügavamas tähenduses! Siia saavad kirjutada ja oma pilte/videosid saata kõik, kel teistega midagi jagada.

Tänane haridussüsteem on ajast ja arust ega sobi enam tänapäeva

 (21)
3129037
3129037Foto: Scanpix

Meie haridussüsteem on sadu aastaid vana. Varem oli see üks parimaid, aga kui pole progressi, siis mandub ka kõige parem süsteem. On aeg seda süsteemi parandada. See artikkel seletab, kust on pärit tänane õppesüsteem ja miks see enam ei kõlba.

Koolisüsteem nagu meie seda praegu tunneme on üpris vana leiutis, kuid enamik sellest on kõigest mõni sajand vana.

Antiik-Kreeka

Isegi Antiik-Kreekas olid olemas koolid, kuigi hoopis teistsugused kui tänapäeval. Tollased koolid keskendusid inimesele kui tervikule ja arendasid seega võrdselt nii keha kui vaimu. Vana-Kreekas tunti kaht asja, mida tänapäeval võidaks nimetada kooliks. Nendeks olid nimelt Palestra ja Gymnasion.

Palestra oli mitteavalik kool, mille rajas reeglina aadlik. Seal õpetati algharidust ja sporti, milles oli suur rõhk maadlusel. Palestratel oli tavaliselt lisaruume, näiteks riietumise jaoks. Gymnasionid olid mõeldud noortele ja täiskasvanutele (tollal ei tehtud neil kahel nii palju vahet kui tänapäeval). Gymnasionid olid samuti hariduse ja spordi jaoks nagu Palestradki. Kuid lisaks lisandus neile ka see funktsioon, et gymnasionid olid lisaks vaba aja veetmise kohaks (umbes nagu tänapäeval vallamajad).

Gymnasioni põhiroll oligi olla spordirajatis. Selle nimi tuleneb kreeka sõnadest, mis sisuliselt tähendavad “paljalt treenima”. Tollal oli ilmselge, et sporti tuleb teha alasti, sest muidu ju riided segaksid. Lisaks kasutati mitmeid võideid ja õlisid tulemuste parandamiseks ja vormi hoidmiseks. Need võided samas ei oleks eriti riietega kokku sobinud.

Seotud lood:

Tollel ajastul taipas keegi, et füüsiline ja vaimne tervis on omavahel tihedalt seotud. Seetõttu otsustati hakata tegema ka muud kui sporti. Klassikalises Vana-Kreeka gymnasionis olid seega tegevusaladeks sport, muusika, kirjandus ja filosoofia. Ei olnud sellist tugevalt teoreetilist ja abstraktset õppekava nagu tänapäeval.

Hiljem vallutas Rooma ära kogu hellenistliku impeeriumi. Roomlased ei näinud sellisel kreeklaste spordil mõtet ja olid üleüldiselt vähem huvitatud kõigest, mida ei saanud esitada lihtrahvale meelelahutuseks. Seetõttu keskendusid nad pigem asjadele, mis olid väga vaatemängulised või sõjas kasulikud. Sealjuures ei pööranud nad enam tähelepanu kogu keha arendamisele.

Kust siis tuleb tänapäeva koolisüsteem?

Keskaeg

Aastaid hiljem tekkis keskaja ühiskonnas vajadus järjekindlama õpetuse järele. Kirikuisad olid juba ammu pidanud jutlusi ja jumalateenistusi, samas kui inimesed jäid valdavalt oma usu suhtes ikkagi võhikuteks. Alguses ei olnud sellest probleemi, aga karmima usulise konkurentsi ajal muutus tähtsaks, et iga usklik teaks oma usu põhiseisukohti ja suudaks nendega teiseusulisi ümber veenda. Tekkis vajadus koolisüsteemi järgi.

Alguses olid õpetajateks vaimulikud. Nad õpetasid lugemist ja kirjutamist, et tulevased vaimulikud ja ka lihtinimesed suudaksid lugeda pühasid tekste ja neid edasi levitada. Tuleb ära märkida, et algselt küll välditi lihtinimestele lugemise õpetamist, sest kardeti kaotada oma roll (milleks õpetada inimestele jumalasõna kui nad seda ise lugeda saavad?).

Tollel ajastul ei olnud veel eriti palju raamatuid, sest iga raamat oli kirjutatud käsitsi. See hoidis mingil määral progressi tagasi ja seetõttu jäid lugemine ja kirjutamine valdavalt vaimulike oskusteks. Väga suurt rõhku pandi asjade mäletamisele. Kirikutekste õpiti palju pähe.

Umbkaudu aastal 1450 taasleiutas Johannes Gutenberg trükipressi (varem oli selline asi Ida-Aasias juba leiutatud). Ei ole teada täpset aastaarvu, sest ta ehitas seadme järkjärgult ja hoidis protsessi suuresti saladuses. Trükipress muutis võimalikuks midagi enneolematut — raamatute laialdase leviku.

Alguses ei olnud küll võimalik igaühel kuhjata tosinaid raamatuid, aga tollal ei olnudki neid palju.
Põhilise raamatu — piibli, suutis iga küla muretseda, vähemalt ühe. Niimoodi kerkis uuesti päevakorda inimeste õpetamise küsimus. Nimelt ei ole ju raamatutest erilist kasu, kui keegi neid lugeda ei oska.

Kuna tolleks ajaks oli vaimulikest “lugejate seisus” juba ammu olemas, siis hakkasid õpetajateks eelkõige nemad. Sellest ja ka tollasest põhiliselt raamatust (piiblist) tulenesid mitmed põhimõtted:

1. Jumalasõna ei saa olla vale.
2. Jumalasõna teadmine on kasulik, sest see aitab pääseda taevasse.
3. Tollal oli religiooni üks peamisi eesmärke panna inimesed täitma valitseja tahet. Seetõttu pärssis tollane õpetus väga tugevalt individuaalsust. Pidi tegema seda, mida grupp teeb.
4. Kuna jumalasõna on kasulik, siis paratamatult tuleb seda kõigile õpetada. Vastasel juhul ju teeks me kõigile karuteene. Seega oli õpetus kohustuslik. Isegi kui inimene ei olnud sellega nõus, pidi ta ikka kõik pähe õppima, sest nii oli ju õige.

Mõnisada aastat hiljem algas tööstusrevolutsioon. Mindi üle masintööstusele ja seetõttu suurenes vajadus õpetada inimesi kindlaid töid tegema. Alguses õpetasid seda firmad, kuid hiljem läks see üle koolisüsteemile.

Miks? Sest firma jaoks on kallis oma töötajaid koolitada, seega nende jaoks oleks parem, kui keegi teine seda teeb. Lisaks oli koolisüsteem vägagi nõus tegelema inimestega pisut rohkem aega, sest siis saab valitsevat doktriini paremini kinnistada.

Tööstusrevolutsiooni ajal tekkis järjest enam suhtumine, et inimeste harimine peaks toimuma samuti nagu liinitöö — tähtis oli kvaliteet hoida kindlal tasemel ja kvantiteeti suurendada. Suurem kvaliteet eelist ei omanud. See peegeldus ka haridusüsteemis.

Lõpetuseks

Meie haridussüsteem on sadu aastaid vana. Varem oli see üks parimaid, aga kui pole progressi, siis mandub ka kõige parem süsteem. On aeg seda süsteemi parandada, sest:

Tänapäeva haridussüsteemi juured on hoopis teistsuguses ajastus.
Ajastus, mil soositi grupimõtlemist ja välditi individuaalsust.
Ajastus, mil õppimine oli kohustuslik ja õpetatus ei tohtinud kahelda.
Ajastus, mil tähtis ei olnud inimeste vaimne areng, vaid valitseja soov.
Ajastus, mil peeti tähtsaks õppida pähe massiliselt väiteid, mitte omada võimet neid tuletada.

Eelnevate punktide järgimine ei ole tänapäeval enam mõistlik ega praktiline.

Paljud inimesed on proovinud neid põhimõtteid tänapäeva haridussüsteemist välja juurida, aga mitte eriti edukalt, sest inimesed on harjunud mitte mõtlema kriitiliselt ja samas suudavad siiski pähe tuupida väiteid, sest nii on ju kogu süsteem ammusest ajast soosinud.

Tänapäeva ühiskonnas ei ole enam nii palju tähtsust mälul, sest kõike saab käigupealt järgi vaadata. Jah, on kasulik omada palju teadmisi peas, aga see pole enamiku inimeste jaoks enam vaeva väärt.

Lisaks on tänapäeval keeruline ennustada ette, mis oskusi on vaja paar kümnendit hiljem — tehnoloogia areneb liiga kiiresti.

Seetõttu ongi tänapäeval eduka inimese tunnuseks mitte see, mis hindeid ta koolis saab (kuigi eks töökust need ikka näitavad), vaid kui suur on tema kohanemisvõime. See on asi, mida ei tea või ei taha teada need, kes siinse haridussüsteemi on tänapäeval kinnistanud.