Linn on räämas, lagunemas ning teede olukord polegi tallinlaste välja mõeldud ja üles puhutud müüt.

Ma reisin alati Tallinnasse rongiga. Pean seda kõige mugavamaks transpordivahendiks - võib-olla on lihtsalt vedanud, et pole ülerahvastatud vagunitega liinile sattunud, kes teab.

Esimese asjana märkab rongiga Tallinnasse saabuja Balti jaama ümbruse seisukorda. Mitte, et Balti jaama võiks ennast lugeda tipp-topp korras vaksalihooneks, vaid lihtsalt selle ümbrus meenutab väljavõtet mõnest postapokalüptilisest filmist või arvutimängust. Tavaliselt jooksevad sellised kaadrid, mis avanevad reisija silmadele aknast rongisõidu viimastel minutitel, koos tekstiga "50 aastat tagasi ründasid Maad tulnukad. Pärast sõda jäi enamik kohtadest inimtühjaks...". Saate aru küll, mida mõtlen.

Väljastpoolt Tallinnat tulnuna on Balti jaamal loomulikult ka teatud sorti halva ende märk küljes. Küll võib seal peksa saada, küll nuga. Kumbagi pole minuga õnneks juhtunud, kuid kerjajaid ning joodikuid on seal iga päev igal kellaajal küllaga.

Kas sent on? Aga leib?
Näiteks ükskord kuulasin kõrvaklappidest muusikat, sest järgmise rongini oli veel pool tundi aega. Tuleb noormees, räpaselt riides, räägib pikalt midagi vene keeles. Võtan kõrvaklapid kõrvast ning küsin: "Mis? Ma ei saa aru." Küsitakse: "Kas sent on rongile?" Ei, ei ole sent rongile. "Aga kas leib on?" Tõepoolest, ei kanna endaga kaasas igal pool pätsi leiba või saia. Õnneks polnud tegemist järjepideva kerjajaga, sest nooruk lahkus pärast esimest "ei-d".

Hiljem mõtlesin toimunu üle järele. Igasugune loogika räägib nimetatud küsija palvete siiruse vastu - milleks sõita Tallinna, kui pole raha alguspunkti naasta? Kas targem poleks jätta sõitmata ning osta leiba?

See oli vaid ühekordse külastamise tulemus. Inimesed, kes liiklevad ja liiguvad ühistranspordiga Tallinnas või linna lähiümbruses igapäevaselt, näevad eelpool mainitud olukordi tõenäoliselt sedavõrd sageli, et enam lihtsalt ei reageeri.

Asfaldi asemel liiv
Mõned päevad hiljem pidin Tallinnasse naasma, sest oli vaja suuremas poes käia. Siis kummutatigi minu jaoks väidetav müüt Tallinna teede armetust olukorrast. Pikemalt läbinämmutatud teemal peatumata, võib öelda, et Tallinnas oleks kergem see teekate, mida linnaisad nimetavad asfaldiks, üles võtta ja asendada teatud teelõigud kinni trambitud liivaga. Kas pole mitte tore idee? Kui tolm häirib, kastke teed; kui auk tekib, tooge lihtsalt liiva juurde.

Tegelikult on selline kiibitsemine kohatu ja ebaaus kõikide tallinlaste suhtes, kelle jaoks teede olukord on igapäevane murepunkt. Väljastpoolt tulnuna on sellised lõõpimised kerged tulema.

Siiski, arvestades Tallinna TV head käekäiku ning kõrvutades sõiduteede olukorraga, näib igale ratsionaalsele inimolendile tugevalt vastunäidustatud valida võimule tagasi ikka ja jälle seesama erakond. Ehk on aeg muutuseks? See pole poliitiline propaganda, sest ma tean, et võib-olla on järgmine juht ja tema jüngrid sama saamatud või hullemadki, kuid kunagi ei tea. Äkki jõutakse ka lahendusteni, mis viiksid Tallinna välja sellest räämas ja auklike teedega linna staatusest. 

Kui välismaalt saabunud tuttav küsiks minu käest, kuhu Eestis minna või mida teha, siis on turistilgi kiiremas korras mõttekas sealt lahkuda. Miks mitte sõita näiteks Kuressaare lossi vaatama või Haapsalu vanalinna nautima. Valikuid on Eestis selle väiksuse kohta väga palju. Kui ainult ei peaks seda jubedat pealinna vaatama ja kogema.