Talente ei meelita koju raha, vaid parem riik
Jätame üheks väikseks hetkeks kõrvale küsimuse, miks kutsutakse tagasi just neid helgemaid päid ja edukamaid inimesi ning mitte kõiki eestlasi, kes on elu-olu sunnil lahkunud. Aga tulen selle küsimuse juurde peagi tagasi.
Oletagem, et mõnele väga heale arstile, hiilgavale teadlasele või äärmiselt geniaalsele muusikule pakutakse välja ülimalt helde pakett ja soodustused, mis majanduslikult mõtleva inimese peaks kindlasti liimile tõmbama. Ja oletagem, et selle paketi saamiseks ei peaks ta tõesti tegema muud, kui tulema tagasi kallile kodumaale ning olema professionaalses mõttes edasi sama eeskujulik kui enne. Tundub ju päris hea, kas pole? Aga kas see olekski kõik? Ma ei usu, et pelgalt majanduslik heaolu oli see, mis inimesed mujale meelitas. Loomulikult on arenenud lääneriikides võimalik mis iganes tööga paremini ära elada kui Eestis, kuid ma arvan, et suur osa väljarännanutest tunnetavad peamise põhjusena siiski rohkem elukvaliteedi vahet laiemas mõistes kui ainult selle rahaline pool.
Kas näiteks liikumispuudega geniaalne teadlane tahaks tulla tagasi kohta, kus hoonetesse pääsemiseks vajalik kaldtee on sama harv nähtus kui auguvaba sõidudee Tallinnas? Ja kui paljudes Eesti majades üldse mahub ratastool lifti?
Kas noor arstide pere tahab elama asuda riiki, kus vaatamata rohketele lubadustele valimiste eel, on väga õnnelik juhus, kui laps saab endale lasteaiakoha esimese kolme eluaasta jooksul?
Miks peaks Eestisse tagasi kippuma edukas õppejõud, kes tahaks oma koeraga vahel ka ühistransporti kasutada ja kellele meeldiks reostatud pargi asemel leida viiekordsete majade vahelt hoopis spetsiaalselt lemmikute jalutamiseks ettenähtud ala? Või siis liigelda ühistranspordiga, mis on kiire, täpne ja viisakas?
Kes tahab tulla ja jääda tõenäoliselt varem või hiljem jalgratta alla, kuna jalgrattateid on oluliselt vähem kui on lubatud ehitada ja kindlasti on neid väga palju vähem kui arenenud riikides?
See loetelu võiks olla veel väga palju pikem. Kuid eks me teame seda kõik isegi, mida siia veel ja veel lisada võiks. Aga üks küsimus oleks siiski veel, ei kellelegi isiklikult: kas selle kampaania käigus ei peaks üritama hoopis teha kodumaist elu paremaks ja sotsiaalselt tervemaks? Kas ei peaks korraldama nii, et kulutaks need boonustele kuluvad summad kohapealsete asjade parandamiseks? See hoiaks lahkumisplaanidega eestimaalasi siin ja juba lahkunud omaksid ka enam põhjust koju naasmist kaaluda.
Täna on sellest juba veidi aega möödunud, kui mainitud tagasimeelitamise mõtteid mõlgutama hakati. Ma olen rääkinud mõningate inimestega, kes sellesse sihtgruppi kuuluda võiksid ja nad on kindlalt väitnud, et kuni riigis ei muutu asjad, ei taha keegi Eestisse tagasi, pakitsegu koduigatsus südames palju tahes. Muidugimõista on igalpool omad raskused ja ilma midagi tegemata, ei hakka piimajõed ja pudrumäed kusagil vägisi uksest-aknast sisse trügima.
Aga kui palju on jälle teisest küljest neid arenenud Euroopa riike, kus poliitikud ostavad erasaari, kus linn peab propagandatelevisiooni ja riigikogulased tööajast palmisaartel käivad ja samal ajal pole pooltel väikelastel lasteaiakohta ning arstid, õpetajad ja politseinikud teevad oma eluolulist tööd sama hästi kui puhtast entusiamist?
