Tahan tänada meest, kes aitas naistepäeval püüda kinni lahkunud bussi!

Naistepäeva õhtul asutasin end küla peale. Päeval oli olnud suur tuul ja olin ühe küllaminekukatse juba ilma trotsides teinud. Kahjuks polnud pererahvast kodus. Õhtul aga helistasime üle ja otsustasin, et plaanitud külaskäigud tuleb ära teha. Vaatasin internetist bussiaega ning avastanud, et buss väljub maja eest paari minuti pärast, otsustasin selle kinni püüda.

Panin jooksu pealt jalga saapad, viskasin selga jope, haarasin oma koti ning pöördusin ukselt tagasi, et krabada vaasist päeval ostetud lilled.

Jope hõlmad eest lahti, tuiskasin koridoritrepist alla, et lifti oodates aega mitte raisata, pillasin maja ees kiirustades koti maha, võtsin selle üles ja jooksin tuhatnelja valgusfoorini. Buss oli juba kohal. Tuiskasin punase tulega üle tee hoolega autosid silmas pidades ja jõudsin täpselt hetkeks, kui buss oli uksed juba sulgenud, kuid veel ei sõitnud. Koputasin uksele, kuid see koputus jäi kurtidele kõrvadele: buss sõitis ära.

Seisin nõutult bussijaamas ja mõtlesin, kuidas mul terve päev ei vea. Arvasin, et peab koju tagasi pöörduma, õhtu oli käes, järgmise bussini oli umbes poole tunni jagu aega, tagasilöökidest räsitud tujust rääkimata.

Järsku peatus mu ees auto, uks avanes ja juht küsis, kuhu ma sõita soovin. "Nõmmele. Aga kuhu teie sõidate?" "Ma plaanisin küll koju minna, kuid tulge, ma viskan teid ära."

Pärast liikluseeskirjade reeglite rikkumist tegin selle õhtu teise piire ületava teo ja istusin võõrasse autosse. Alateadlikult sain aru, et kui keegi otsiks kerget saaki, potentsiaalset ohvrit, siis ta ei valiks kedagi, kes just hetk tagasi oma elu kaalule pannes on söakalt võidelnud bussilejõudmise eest.

"Kui saaks selle bussi kätte, oleks suurepärane," ütlesin ja hetke pärast olimegi järgmises peatuses bussitaskus mu nina eest lipsanud bussi ees. Tänasin juhti, ta soovis mulle head naistepäeva ning mina astusin autost välja ja sisenesin bussi, millest olin just hetk tagasi maha jäänud.

Ma tean, et ma ei andnud oma käitumisega head eeskuju ühelegi väiksele tüdrukule, kuid autoga võõras päästis mu õhtu ja olen talle selle eest ütlemata tänulik. Paar minutit ühest peatusest veeredes kuulasin muiates, kuidas ta kirjeldas, kui kahju tal oli vaadata minu põrumist pärast seda, kui ma, lilled käes, autode vahelt läbi lipates kogu hingest bussi kätte püüdsin saada. Ega mul oli endal ka endast kahju. Aga näed - õnn pöördus. Aitäh, võõras mees, tulgu õnne ka sulle!