Suurpered vajaksid asju, mida me neile ei anna!

Anneli Altmanni sõnul tunnevad Saaremaa lasterikkad pered puudust mitte niivõrd kasutatud lasteriietest, kuivõrd just veel korralikust ja tarvitamiskõlblikust mööblist.

Heategevus on meie riigis nihkes, kõvasti kaldu ja paraku ikka halvema poole. Ma ei arva, et süüdi oleks eestlaste kadedus või tahtmatus aidata. Pigem puuduvad meil sellised traditsioonid. Läbi aegade on meie rahval olnud kombeks hambad risti kannatada ja ise hakkama saada. Abi palumist on peetud alandavaks ja millegi tasuta saamist kerjamiseks. Mingis mõttes on see ju õige suhtumine. Tänu sellele on meist kasvanud inimesed, kes teevad ka "s..... saia" ja elavad vaid õhust ja armastusest. Paraku mitte kõik.

Uue Eesti Vabariigi sünniga sündis ka heategevus. Esialgu olime me kõik need, kes naaberriikidelt abi saime. Olid vast ajad - humanitaarabi voolas meile aknast ja uksest sisse. Vahet ei olnud, kas kogu seda träni ja kaltsu ka vaja oli, kõik sai vastu võtud. Lõpuks tuli inimestele mõistus pähe. Palju me siis ikka eluks vajame?

Ometi oleme me täna seisus, kus me ise sellist mõttetut kraami teistele heategevuse nime all pähe määrime - saaks vaid prahist lahti! Ja siis arvame, et oi, küll me oleme ikka suured heategijad. Ega kõik nüüd ka muidugi sellised ole. Tean mitut inimest, kellele on vägagi tähtis paljulapseliste perede käekäik ja nad tegelevad nende aitamisega juba aastakümneid.

Paraku on sellest vähe. Mure polegi vaid selles, et meil paljulapseliste perede rohkus oleks. Tegelikult on probleem vaesuses. Pole vahet, kas lapsi on üks või viis, nälgiv laps vajab ikka abi. Nii nagu hädas vanakegi. Aga millega sa aitad kui endalgi ei ole? Ajad, mil lastehaigla toetamiseks sõnumi saatsin või kerjusele mõned kroonid ulatasin, on möödas. Mitte, et mul kahju oleks, lihtsalt pole, mida anda. Küllap teavad seda tunned nii mõnedki teist.

Ometi aidata ju tahaks. Olgem ausad, saaks ju ka, sest meil kõigil on käed otsas ja abi võib seisneda ka tegevuses. Tore saade “Kodutunne” näitab meile kõigile kui vähe on vaja, et mõnda peret aidata, õnnelikumaks teha. "Teeme ära!" kampaania korras võiks hoopis sõpruskonnad korjata kodust kokku seisma jäänud tapeedid, värvid, mööblitükid ja minna ning mõne kodu elamiskõlblikuks kõpitseda. Samuti aitaks, kui meie magalarajoonides kord kuus peatuks maja ees auto, mis koguks kasutatud kodutehnikat. Inimene on ju laisk, ei viitsi ta seda kolu kuhugi tarima hakata, pigem vedelegu nurgas. Aga kui järgi tullakse, no siis ikka annaks ära. Hea meelega lausa. Ja olekski mõnel vaesemal perel kõbusam külmkapp ja isegi ehk pliit, mis lausa soojaks läheb.

Meie inimesed ei ole kadedad. Lihtsalt pisut laisad. Aga veidike organiseerimist ja tehtud need asjad saakski. Inimesed, kes kõike seda heategevust juhiksid, peaks olema kellegi palgal. Aus oleks, kui seda palka maksaks riik. On ju riigiisad need, kes hõisates paljulapselisust propageerisid ja neid igati toetada lubasid. Las siis nüüd täidavad lubadusi, selleks on ikka väga tagumine aeg.

Hiljuti koguti Kuressaares taaskasutuskampaania käigus kolm konteinerit riideid. Soovijaid aga neile ei ole. Anneli Altmann, Saaremaa lasterikaste perede ühingu esimees, oli nõutu. Mida teha abiga, mis kedagi ei aita. Enamus annetatuid riideid oli ribadeks kantud.

Kas tõesti leidub meie seas inimesi, kes arvavad, et suurpere lapsed on nagu sõjapõgenikud? Neil on ükskõik, oleks vaid soe vammus ümber. Tegelikkuses peavad need lapsed samuti käima koolis või lasteaias. Uskuge, ei veeda nad oma päevi varavalgest ööni kusagil põllul vagude vahel. Aga klassis või rühmaruumis tahaks nad kindlasti olla samasugused kui teised - vähemalt väliselt. See tähendab eelkõige korralikke riideid ja jalanõusid.

Tõsi ta on, et need lapsed peavad juba varakult õppima loobuma paljudest lõbustustest. Nende hulgas on neid, kes ei saa kunagi minna teatrisse või klassiga ekskursioonile. Loomulikult aitaks neid siinkohal kellegi heategevus. Tegelikult ju meil on veel inimesi, kellel üks lisapileti ostmine hinge kinni ei võta. Lihtsalt jällegi, keegi peab sellest rääkima, sellele tähelepanu juhtima!

Võimalik, et kõigi suurperedega pole lood nii, aga vähemalt need pered, keda mina tunnen, on lasteriietega korralikult varustatud. Ikka leidub sugulasi, tuttavaid, kes hea meelega oma laste rõivad edasi pärandavad. Käest kätte andes on ka välistatud variant, et toodaks suisa kaltse. Kuidas sa ikka teisele neid räbalaid pakud? Palju hullemad on aga lood olmetehnikaga. Me kõik teame, kui kallis on see isegi kasutatud asjade poes. Kahuks pole paljude suurperede lapsevanemad ka kõige hakkajamad. Nii nad siis ei oskagi seda odavat leida ja aetakse läbi kiviaja tingimustes. Masendav ja ohtlik, lausa eluohtlik.

Ja nüüd siis selle kõige vajalikuma juurde. Loomulikult on see toit. See on ehmatav kui kiiresti suudavad kolm põnni külmkapi tühjaks süüa. Me peaks ju rõõmustama laste hea isu üle, aga vaevalt suurpere ema seda teeb. Pigem on ta masenduses, sest homme on ka päev ja ilma söömata kohe kuidagi ei saa. Seepärast ongi eriline vajadus toiduainete järgi. Uskuge, need lapsed ei ole pirtsakad. Rõõmustatakse kõige üle, mil vähegi maitset ja kõhtu täidab.

Ja loomulikult tuleb seda toitu millegi sees valmistada ja milleltki süüa. Seega, kallid inimesed, kõik tassid, taldrikud ja muu pudi-padi, mis on teie jaoks ebavajalik, on suurpere emale tore ja vajalik kingitus. Ja ei tee ta numbrit sellest, et iga tass eri suurusega ja iga taldrik oma värvi. Ah jaa, küllap olete teiegi mõnda saadet vaadates märganud neid potte, milles lasterikka pere emme toitu valmistab!? Need anumad on ikka hirmutavalt suured, samas mõistetav ka, lahjat kapsasuppi pole mõtet alla viie-kuue liitri keetagi. Paraku on need potid enamasti ajast ja arust ja üsna õnnetus seisus. Seega usun, et ühe korraliku suure poti üle on need emad alati õnnelikud.

No nii, hunnik tähelepanekuid, millega lugejal pole suurt miskit peale hakata. Sest neid, kes kampaaniaid mitte ainult ei korraldaks, vaid ka neid organiseeriks, on vähe. Liiga vähe, sest abivajajaid on palju, liiga palju.