Suur Spordipidu on alanud - nautige, sest varsti peab jälle neli aastat ootama!
Sel aastal suutsin ma aga olümpia avatseremoonia täitsa ära unustada. Londoni olümpiamängud! Ma olin kindel, et avatseremoonia saab olema erakordselt võimas. Seda pidi lavastama andekas ja väärikas filmirežissöör, kelle käe all on valminud sellised filmid nagu „Slumdog Millionaire“ „Sunshine“ ja „127 Hours“ – Danny Boyle. Sain sellest paar päeva enne olümpia avamispidustusi teada ja see suurendas minu ootusärevust veelgi. Lugesin isegi päevi olümpia alguseni, aga ikkagi magasin hajameelselt avamispidustused maha.
Õnneks leidsin järgmisel hommikul, kui juhuslikult telekava sirvisin, et ETV2 kordab seda suursündmust. Jällegi tuli mul asjatoimetamine ette. Ajad on kiired, midagi pole teha. Ei saa rahulikult olümpiast rõõmu tunda. Õnneks on mul olemas lindistav digiboks. Kasutasin siis oma digiboksi head lisafunktsiooni ning panin avatseremoonia taimeri seadistustega salvestama. Ja siis – äike. Niisiis lõppes minu lindistus täpselt siis kui kaks jutupaunikut, Kuuse ja Tiisler, hakkasid juba spekuleerima, kes olümpiatule süütab ja nii jäigi mul sel aastal tule süütamine nägemata.
Seekord läks siis sedasi. Eelmistel paaril olümpia-aastal olen alati avatseremoonia algusest lõpuni ära vaadanud. Sel suvel siis ei saanud. Vähemalt nägin ära enamuse etendusest, mille väärikas ja Oscariga pärjatud filmirežissöör valmis oli meisterdanud. Pole midagi öelda – vägev, väga huvitav ja originaalne. James Bond, Mr Bean, Queen, The Beatles ja Elizabeth II – mida veel tahta? Üks erakordselt hea avatseremoonia oli. Ülesehitus viis pluss, lavakujundus viis pluss. Ei oskagi millegi kallal norida. On näha, et inglased on ikka hingega asja juures. Üks parimaid kui mitte parim olümpia avatseremoonia, mida näinud olen, aga ma ei taha teada palju selline asi maksma läks ja palju selle kallal vaeva nähti, kuid peab tunnistama, et silmailu ikka jagus. Kindlasti vaatamist väärt!
Lugesin ka artiklit „Lugeja: ja nii nad tapsidki olümpiamängud...“, kus autor ei olnud rahul sellega, et liiga palju alasid on olümpiakavasse võetud. Võibolla tõesti on neid nüüd natuke liiga palju saanud, kuid mida rohkem erinevaid alasid, seda rohkem vaatemängu ja mida rohkem vaatemängu, seda suurem sissetulek. Äris ikka käib see nii. Eks ta kurb ole, kuid peab ikka kahjuks tõdema, et enamus asju keerleb siin maailmas tõesti raha ümber.
Kindlasti pole aga olümpiamängud oma võlu kaotanud. Olümpiamängud on ikkagi üks püha üritus, kus inimesed tulevad kokku, tegelevad veidi spordiga ja lahkuvad siis sõpradena. Just nagu vanasti. Oma mõtet ei ole olümpiamängud kaotanud, kindalasti mitte.
Olümpia on ikkagi ju ainult iga nelja aasta tagant. Ma ei väida, et peaks tihemini olema. Tahan öelda, et see kauaoodatud sündmus on lõpuks käes ja nüüd saame me seda spordipidu üheskoor nautida. Kes televiisori taga, Kuuse, Tiisleri ja teiste kommentaatorite seltsis, kes kohapeal. Sport ühendab inimesi. Olümpia on alanud...
Häid olümpia elamusi kõigile! Loodetavasti toovad Eesti sportlased ikka paar medalit ka koju. Naudime nüüd tugitoolisporti, sõbrad. Varsti peame taas neli aastat ootama.
