Surma järgi jõuad alati ehk seisa, kui sul kästakse seista!
Kui natukene jälgida Kaubamaja tn – Estonia pst ja Narva mnt – Laikmaa tn - Hobujaama ristmikuid, siis on lihtne näha, et seal valitseb kaos. Kurb tõde, aga valgusfoori punane tuli ei huvita inimesi ning kuigi on neid, kes keeldu mõistavad ja rohelist, kui lubavat tuld, ootama jäävad, leidub siiski kordi rohkem neid isepäiseid, kes julgel sammul üle tee astuvad, meenutades ehtsat lambakarja, ja neil on kõigest savi. Nii jääbki vaid väike osa inimestest rohelist tuld ootama ning enamus neistki teevad seda ainult tiheda autoliikluse korral.
Veel üks kurb tõsiasi on see, et meie jalakäijad elavad oma elu, järgides laitmatult aforismi „Enda silmas palki ei näe, teise silmas aga pindu küll“. Kui auto sõidab punase tule alt läbi, siis pahandavad kõik jalakäijad, osad helistavad politseisse ja teevad autojuhte maha. Olukorras, kus aga jalakäija punase tulega üle sebra kõnnib, on kõik korras? Tegelikult ei ole see päris nii! Sellise „kuldse“ loogikaga jätkuvadki igapäevased õnnetused jälakäijatega. Kindlasti olete kuulnud vanasõna: kui tahad teha maailma paremaks, siis alusta iseendast.
Olen üsna palju suhelnud valgusfoori nõudeid rikkunud jalakäijatega. Minu küsimusele „miks läksid?“ kõige levinum vastus kõlab: „ups, ei märganudki“. Väga tore, aga oletame, et autojuht teid ei märka, mis siis juhtub? Üks härra kunagi ütles mulle: „mina ei loobu punase tulega sõidutee ületamisest, sest kardan vaid autosid, mitte tuld“. Suurepärane vastus, eks?
Valgusfoor ongi selleks pandud, et jalakäijad ja sõidukite juhid märkaksid ja ei kardaks teineteist. Tihti on õnnetused jäänud ära sõidukijuhtide kiire reageerimisvõime ja sõiduki väga heade pidurite koostoimel. Igasuguseid olukordi, kus jalajäija iseenda süül võib auto alla jääda, võib eelpool nimetatud ristmikel näha peaaegu igapäevaselt. Kokkuvõte on lihtne: kui on punane, siis seisa! Elad kauem.
Üks päev sattusin nägema Kaubamaja Viru keskuse ristmikul politseireidi. Minu üllatuseks ei hoiduta eeskirjade rikkumistest ka korravalvurite kohalolekul. Kas tõesti on inimesed nii pimedad või hoopis nahaalsed? Samas peaks mainima, et nähes kollast neoonvesti ja neid kandvaid politseiametnike, muutus enamus inimeste käitumine siiski rahulikumaks.
Kuidas saaks sellist olukorda muuta? Ei saa ju politsei koguaeg ristmikel passida ning trahvikviitungeid välja kirjutada. Kusjuures trahv on suhteliselt väike – vaid kuni 40 eurot. Võib olla tuleks siis suurendada trahvisummasid? Veel üks võimalus - paigaldada fotokaameraid nägude tuvastamise funktsiooniga, mis automaatselt saadab trahvi koju (kiirusekaamera analoog).
„Piitsa“ meetodid toimisid juba väga ammu ja mitu korda on see enda efektiivsust tõestanud, kuid samas ei toimi see igavesti. Probleem on kordi laiem – on vajalikud teatud mentaliteedi muutused. Ühiskonnale on vaja õpetada seaduskuulekust, kasvõi aktiivse propagandaga.
Üldiselt on see iga inimese enda ning ka terve ühiskonna kui terviku südametunnistuse asi. Mida rohkem on neid, kes punase põlemisel korralikult seisab, seda vähem on neid „kangelasi“, kelle jaoks valgusfoor ei oma mingit tähtsust.
Kallis jalakäija, mäleta, et kui sa kõnnid punase tulega üle tee, siis paned toime korraga kolm negatiivset tegu: sülitad seaduse peale, ohustad oma elu ning autojuhi ja tema kaasreisijate elu ning oled halb eeskuju (eriti lastele, kes veel ei tee õigel ja vääral käitumisel vahet).
Üks minu tuttav ütleb alati nii: „surma järgi alati jõuad“, nii et ärge kiirendage sündmusi. Seiske, millal peab seisma ja minge, kui tohib ning ohutut teed kõigile!
