Möödunud nädalavahetusel käisin oma vanavanematel külas. Nad elavad väikeses kahesaja elanikuga külakeses Peipsi kaldal, kaugel suurest teest ja tihedast asustusest. Õnnelikul kombel on see küla isegi päris tegus - neil on olemas toidupood, raamatukogu ja rahvamaja.

Sellegipoolest on kohe küla piiridest lahkudes näha, et mahajäämus on märkimisväärne. Palju on tühjalt seisvaid ja lagunevaid maju, jalgpalliplats on meetrikõrguses rohus peidus, kõnniteid ei ole kusagil ja ühiskondlikud hooned vajaksid hädasti remonti, elumajadest rääkimata.

Ka küla ise on just kui unne suikunud. Liikumist ei ole, ainult paar vanameest tõmbavad poe ukse ees suitsu. Suvel on laste kilkeid ikka kuulda, aga neidki harva. Kurb on.

Selline vaatepilt avaneb paljudes Eesti maakohtades, kus kohati on olukord kirjeldatust veidi parem, kohati palju halvem. Näpuga kaardil järge ajades näeb, et kõige väiksema võimekuse indeksiga kohalikud omavalitsused aastatel 2006-2009 asusid eelkõige Ida-Eestis, tulles alla piki Peipsi kallast kuni Kagu- ja Lõuna-Eestini. Samuti mitmed piirkonnad Lääne-Eestis. Seda indeksit mõjutavad mitmed erinevad näitajad, kuid see aitab luua pildi kõige suurematest regionaalsetest valupunktidest.

Eesti regionaalne areng toimub juba pikemat aega suunal maalt linna. Kui linna läheb autotäis rahvast, siis tagasi tuleb ainult autojuht, kui temagi. Ja imestada ei olegi siin midagi, sest kui külas tööd ei ole, siis püütakse ikka suuremasse kohta minna, sest äkki seal leidub midagi. Kuid veelgi rohkem paneb mõtlema asjaolu, et just noored rändavad maalt linna. Maal jääb koole aina vähemaks, lasteaedadest rääkimata.

Usun, et oleks väga palju noori peresid, kes elaks meelsasti rahulikumas maakohas, kus neil oleks rohkem privaatsust, lastel võimalik vabalt ja ohutumalt ringi liikuda ja rohkem aega õues veeta. Paljud vallad ja maakonnakeskused on suutnud muuta ennast väga atraktiivseteks elukohtadeks, kuna lisaks riigipoolsele rahale on ka kodanikud ise julgelt käised üles käärinud ja palju ühiselt ära teinud. Selliseid aktiiseid kodanikualgatust tuleks igati soosida ja ärategemise pisikut ka naabervaldadesse edasi kanda.

Paar päeva tagasi ilmus artikkel, kus kirjutati, kuidas lapsevanemad ühiselt soovivad lasteaia juurde luua sihtasutuse, et koguda raha ning koos laste igapäevast keskkonda parandada. Arvan, et selline tegevus on väga positiivne ning on hea, et inimesed ei jää alati ainult riigi toele lootma, vaid on ka ise reaalselt valmis asju ära tegema. See tegu ei pea alati olema mitte rahalise ülekande näol vaid abi teeb ka enda füüsiline rakendamine ühise eesmärgi nimel.

Tulles tagasi Eesti regionaalse killustatuse ja kodanikualgatuse juurde, võiks tänavuse "Teeme ära" raames paljud inimesed püüda ise maakohtades midagi kogukonna heaks ära teha. "Teeme ära" ei peaks olema vaid ühepäevane ringiruttamine, vaid pigem pikemaajalise eesmärgi seadmine, mille raames ühised prioriteedid ja ressursid ära jaotatakse.

Tõsi, suurem osa rahvast elab linnades, kuid kuna Eestimaa on nii väike ja terve maa on sugulasi-tuttavaid täis, siis kindlasti leidub vähemalt üks sugulane, tuttav või sõber, kes elab maakohas ja oleks aktiivsest kaasahaaramisest huvitatud. Või on linnainimesel suvekodu kusagil Eestimaa äärealal, mis vajaks elu sisse puhumist, värske vere ja ideede toomist. Selleks, et maakoht midagi pakuks nii suvitajatele, kohalikele elanikele kui ka turistidele, tuleks ka midagi vastu anda – teadmisi, oskusi, füüsilist tegevust, rahalisi ressursse.

Miks mitte võtta omaalgatuslikult eesmärgiks selle meetrikõrguse rohumaa jalgpalliplatsiks muutmine, suvine hooldus ja näiteks kohalike jalgpallivõistluste organiseerimine? Suur väljaminek ja ajakulu ühele inimesele, märksa väiksem investeering suuremale grupile. Lapselapselgi on maal vanaema juures märksa põnevam olla, kui teised põnnid ka ümberringi on ja koos palli saavad mängida.

Või näiteks bussipeatusse ootepaviljoni või istepingi ehitamine, vallamaja ühiste jõududega remontimine, raamatukokku raamatute, arvutite muretsemine - need asjad ei pea alati kõige uuemad ja kallimad olema. Valikuid on palju, vaja on ainult pealehakkamist.