Suitsetamine on inimõigus!?
Lugesin Delfist mõtlemapanevat lugu sellest, kas müra tekitamine on inimõigus. Sama asja võiks küsida tegelikult väga paljude asjade kohta. Kas autoga veelombist läbi kihutamine on inimõigus? Kas suitsetamine on inimõigus? Kas alkoholiga liialdamine on inimõigus?
Vastata on keeruline, sest ühest küljest, jah, igal inimesel peaks olema õigus oma soove vabalt teostada ja selle keelamine on tõesti justkui inimõiguste rikkumine ja ahistamine, aga... nende aktiivsete teostajate inimõigused ei tohiks ometi tulla teiste arvelt. Suitsetajate üks põhilisi argumente avaliku suitsetamise keelamiseks ongi just nimelt see, et niisugune keeld rikub nende inimõigusi. Mõjuv, eksole? Samamoodi nagu pritsimist keelata tahtev jalajäia rikub autojuhi õigust ise sõidukiirust ja trajektoori valida ja kõva muusika vaikseks keeramist paluv naaber rikub teismeliste õigust lärmakaid basse kuulata. Vot ahistajad, ma ütlen!
Paraku on inimõigused ka teistel, vaikusearmastajatel, mittesuitsetajatel, jalakäijatel, ja nii edasi. Kui jalakäija ei saa reeglina pelga jalakäimise kaudu autojuhi inimõigusi eriti rikkuda, siis autojuhi süüdimatu kihutamine rikub jalakäija õigust puhaste riietega ringi käia üsna jõuliselt. Kui mittesuitsetaja lihtsalt mitte suitsetades ei riku suitsetaja õigusi, siis suitsetaja, kes läheb koni kimuma mittesuitsetaja nina alla, rikub mittesuitsetaja õigusi (suhteliselt) puhast õhku hingata. Ja nii edasi.
Hiljuti oli mul juhus, kui ootasin bussiootepaviljonis. Vihma sadas, busse ei tulnud, minu kõrval seisis nokastanud moega ja õllepudeliga meesisik. Joobnud inimene mind ei häiri, aga ühel hetkel võttis see isik taskust suitsupaki ja hakkas suitsetama! Tuletan meelde, et ma ei olnud seal naljapärast vaid teatud mõttes sundseisus - ootasin bussi. Pealegi oli paviljoni seinal selgelt suitsetamist keelav silt. Nii ma mehele ütlesingi: "Siin suitsetada ei tohi!"
Ohsa nuga, kus siis hakkas tulema... Suitsetamise õigust teostava kaaskodaniku suust lendas minu suunas karvaseid ja sulelisi ja veel kuulsin, et minusugusel pole mingit õigust teda, suitsetajat, keelata ja käskida. Ega vist ei ole jah, aga mõnel teisel, nt paviljoni omanikul oli see õigus juba olnud, ta oli suitsetamise paviljonis juba selgesildiliselt ära keelanud ja ma ei näinud tõesti põhjust veel kuidagi alandlikult paluma hakata inimest, kes sellist keeldu juba teadlikult eiras. Kuna räuskamine võttis hirmuäratavad mõõtmed, helistasin politseile, mispeale oma õigusi kaitsev kodanik jätkuva räuskamise saatel paviljonist väljus. Lõpetasingi kõne teatega, et sekkumine pole enam vajalik.
Veider lugu igatahes. Oli ilmselge, et tema kaitses oma inimõigusi. Sama tegin mina. See tekitas meie vahel tõsise huvide konflikti. Kumma õigused antud juhul teise omadest üle pidanuksid käima? Kas mina oleksin pidanud ise paviljonist vihma kätte astuma, et tema saaks oma suitsetamisõigust segamatult teostada? Mina ei valinud suitsetamist elustiiliks, kas ma olen nüüd kuidagi süüdi selles, et tahan bussi oodata võimalikult vähese reostusega õhu käes aga siiski märjaks saamata? Liiatigi on suitsetajal ju alati see valik, et teeb oma suitsu mujal ära ja alles siis tuleb vihma eest varju...
Kes nüüd kelle õigusi reaalselt rikkus, vaat see on küsimus.
