Olin parasjagu Taverna parklas, istusin autos ja pilk oli telefoniekraanile suunatud. Eemalt lähenes see inimene. Tuleb järjest lähemale ja lähemale. Oli meetri kaugusel autost, ütlesin endale "Palun ära tule siia...", ta vist mõistis, et minust mingit abimeest ei ole. Ta jätkas oma teed. Inetu küll öelda, aga käis prügikasti juurest prügikasti juurde, taarat otsimas.

Mõtlesin endamisi, miks ma küll nii käitusin. Miks ma olin selline ignorant. Jälgisin teda kümneid sekundeid, peast käisid läbi erinevad mõtted. Kuidas ma saaksin teda aidata, teha midagi sellist, millest see inimene rõõmu tunneb, anda talle mingi mälestus, mis tal tuju heaks teeb.

Tänapäeva ühiskonna probleem ongi see, et me lihtsalt mõtleme aitamise peale, aga me ei tegutse. Kogu see heatahtlikkus jääb meie mõtetesse lihtsalt ulpima.

Niisiis, oli aeg mõtted ka teoks teha. Ta oli juba teisel pool parklat, ajasin auto lähemale, kõndisin tema juurde. Alustasin vabandusega, et ma temast välja ei teinud. Küsisin, kas ma saaksin tema heaks midagi teha. Vaikselt tuli vastu, et ta palub söögiraha. Pakkusin talle välja variandi minna siia üle tee Hesburgerisse. Vaikne nagu ta oli, rääkis papi mingisugusest pitsast, et ta ei ole pitsat ammu söönud, aga tundus, et lepib ka burgeri ja friikatega.

Seadsime oma sammud siis sinna poole. Rääkisime natukene ka juttu, küsisin kas kõik on hästi, vastu tuli, et keegi varastas temalt raamatu ära ja keegi on talle 2,50 võlgu. Mõelge inimesed - 2.50 pole justkui summa, aga selle inimese jaoks oli. Ma tahan sellega öelda, et hinnakem igat pisiasja, mis meil on, mis meile pakutakse. Miski ei tule kergelt siin elus. Papi jõudis veel ära mainida, et tal on ka mingisugune puue, mis takistab tal tööle minemist.

Olime jõudnud Hesburgeri ukse ette, kus ta ütles, et mine sa, mina ootan väljas. Ütlesin, et jäta jutt. Me lähme sööme ikka sees, sees on hea soe. Pika pinnimise peale oli ta nõus koos minuga sisse tulema. Leti ääres olles küsisin, et mis Te siis soovite, vastuseks, et palun üks juustuburger. Ütlesin, et aga sellest ei saa ju kõhtu täis, pakkusin talle erinevaid eineid mida võtta jne, valik tehtud, istusime laua taha.

Kui toit saabus, lõid selle inimese silmad kohe särama. Oli näha, et ta oli söömata olnud pikka aega. Ta oli siiski kombekas, ei kiirustanud söömisega. Laua taga me midagi ei rääkinud, lihtsalt jälgisin inimest ja lasin tal rahus süüa. Mingi aeg astusid sisse kaks turvameest, peast käis läbi mõte, et mis nüüd, kas meid tõepoolest tõstetakse välja. Olin valmis juba midagi teravat ütlema, selle inimese eest välja astuma ja teda kaitsma, et tema on ka inimene. Kohvi joodud, friikad söödud, burger kotti pandud (ütles, et homseks), seadsime sammud välja.

Jõudsime 5-10 meetrit kõndida, kui üks turvameestest tuli meie juurde ja küsis, kas mina tegin talle kohvi ja söögi välja. Vastasin jaatavalt, selle peale ta ütles, et väga kõva, respekt. Tänas mind kätt surudes. Nende sõnade peale tundsin, et olen saanud millegi heaga hakkama. Jalutasime natukest maad, küsis kus ma elan ja millega ma tegelen. Rääkisime natukene juttu. Aeg lendas, pidin minema, surusin tal kätt, ütlesin, et küll kõik hästi läheb, peab minema. Papi vaatas mulle otsa ja tänas veelkord, soovis mulle kõike head, millele vastasin samaga. Nii meie teed lahku läksid.

Selle tekstiga tahan öelda kõigile inimestele, et TEEME ROHKEM, ärme piirdu lihtsalt mõtlemisega. Mina sain sellest justkui mingisuguse pisiku, ma tahan veel selliseid asju teha. Inimesed, palun tehke sama, garanteerin, et Te ei kahetse!