Stereotüübid muudavad meid tundetuteks robotiteks
Mõeldes neile põhjustele, jäi mind kummitama ühe meessoost sõbra mõte, et võib-olla on üheks põhjuseks meie meeste utoopilised ootused naistele. Näiteks eeldus, et täiuslik naine peaks armastama süüa teha, kuid olema siiski peenike. Samuti peaks ta olema edumeelne, tehes karjääri ja teenides palju raha, kuid sellele vaatamata leidma aega ka laste kasvatamiseks. Lisaks peaks loomulikult naine ka ilma meigita alati kaunis välja nägema.
Kindlasti on meie madalale iibele ka muid põhjuseid nagu näiteks meeste seas levivaid valearusaamad. Näiteks on nii mõnegi mehe arvates kõik naised ebaausad, manipuleerivad, enesekesksed, litsakad, pealiskaudsed, manipuleerivad kontrollifriigid ja õnneotsijad. Muidugi oleks lihtne süüdistada ainult üht osapoolt meie madalas iibes, kuid eks nii nagu õnnelikus hästitoimivas paarisuhtes ikka, on just mõlemal osapoolel siinkohal oma vastutus kanda.
Usun, et mehed ja naised on üksteisele müsteeriumiks olnud juba enne meie aja arvamist. Igatahes on kindel see, et tänapäeva kohtingu- ja paaritumismaastikul valitseb täielik kaos, mille on põhjustanud 20. sajandi alguses tekkinud reeglid ja stereotüübid, kuidas üks või teine osapool peaks esimesel kohtingul käituma. Kuigi suure tõenäosusega põhjustasid need reeglid pigem varajast keskeakriisi või armastust erinevate mõnuainete vastu, oli nende eeliseks siiski teadmine, et kõik, kelle IQ oli üle 60, olid võimelised neid mõistma ja neile vastavalt ka käituma.
Tänapäeval paraku selliseid etteantud stsenaariumeid ei ole. Me seisame silmitsi olukorraga, mis on meie jaoks täiesti uus. Mitte kunagi varem ei ole mehed pidanud võitma naiste poolehoidu olukorras, kus ollakse võrdsed nii sotsiaalselt kui ka ametialaselt. Enamik meist loob sarnaseid ootusi elule: majanduslik iseseisvus, kvaliteetne haridus, edukas karjäär, harmooniline pereelu, kaubanduslik välimus, sotsiaalne aktiivsus jne. Nii samuti võib baarileti ääres ootaval naisel olla üsna sarnased eesmärgid samas olukorras oleva mehega, kes otsib kas üheöösuhet, abikaasat, ajutist eluaset, pikemat suhet või lihtsalt sõbralikku seltsi.
Seega, olenemata soost, peame orienteeruma nii segastes poolteadlikes arusaamades, kui ka toime tulema vastuoluliste traditsiooniliste ootustega. Arvestades, et tänapäeval lükkavad tihtipeale mehed ja naised laste saamise kaugele kahekümnendatesse või isegi kolmekümnendatesse eluaastatesse, kuni mehed ajavad taga oma esimest miljonit või naised doktorikraadi, on suhte purunemises palju lihtsam süüdistada just partnerit vastutustundetus käitumises, probleemide eest põgenemises, südame murdmises või jumal teab milles, kui vaadata peeglisse ja otsida konflikti tegelikke põhjuseid just iseenda käitumisest. See viibki meid olukorrani, kus pidev tülitsemine ja üksteise süüdistamine tekitab usaldamatust, mis muudab meid tundetuteks robotiteks, kes hävitavad kõik oma teel ja tegutsevad vaid vanast harjumusest ega küsi endalt, miks nad midagi teevad.
Selles valguses on paljud naised taandunud kaitsesse, arvates, et iga mehepoeg tegelikult ootabki sobilikku momenti, et naisi diskrimineerida ja halvustada. Püütakse iga hinna eest tõestada, et hoolimata väiksemast lihasmassist, tullakse nii vaimsete kui ka füüsiliste töödega samaväärselt toime, nähakse tohutut vaeva võitlemaks väljakujunenud arusaamade vastu naisest kui nõrgemast sugupoolest ja peetakse ülioluliseks, et naistel oleks meestega võrdne esindatus tasuvatel ametikohtadel.
Muidugi ei saa ühelegi naisterahvale pahaks panna vajadust suurema tunnustuse ja edukuse järele, kuid tihtipeale näib, et feministlik liikumine väärtustab enesearmastust enam ligimese omast. Meestes nähakse igivanu konkurente, kellele heidetakse ette, et edukatesse karjäärinaistesse suhtutaks kui külmadesse, enesekeskseteks alfaemastesse, kes ei väärtusta kodu ega lapsi. Samas ei arvestata sellega, et mehi sümpatiseerivadki just pigem edukad naised, kellel on piisavat tahet ja ambitsioonikust siduda töö- ja pereelu.
Sageli kiputakse unustama, et mehed ja naised ei saagi olla täpselt ühesugused ja võrdsed. Juba meeste ja naiste aju toimib erinevalt, mis muidugi ei tähenda, et naised ei peaks saama samaväärset palka või võrdselt koheldud. Sellele vaatamata on selge, et sellised vihkamist ja lugupidamatust õhutavad arusaamad mitte ei kasvata omavahelist austust, vaid pigem tekitavad veelgi suuremat sugudevahelist lõhet.
Kuigi pole olemas ühtset armastuse ja õnne definitsiooni, usun, et inimestevaheline armastus peaks seisnema siiski kahepoolses huvis, tunnustuses, imetluses ja võimes oma partnerilt õppida. Tundub ju võimatu huvituda inimesest, kellelt pole midagi õppida. Tekib küsimus, et kas õnneliku suhte aluseks pole mitte ausus, kannatlikkus, usaldus, enesetäiustamine, teineteisemõistmine ja arusaam, et paarissuhtes on võimatu teist võita, kui te mõlemad koos ei võida?
