Korraks tundus, et kvaliteetsed spordiülekanded ei lõppegi kunagi, aga nüüd on see läbi. Mida peaks üks spordifänn edasi tegema?

Minu ema, kes ei ole kõige aktiivsem spordivaataja, istus ikka olümpiamängude ajal teleri ees ja elas kaasa nii rühmvõimlejatele kui käsipallile, isegi kui ta nendest aladest täpselt aru ei saanud. Aga eks see olegi olümpiamängude põhimõte - isegi inimesed, kes ei huvitu nii palju spordist, istuvad need kolm nädalat teleka ees ja vaatavad sporti.

Kohati tundus, et kogu muu maailm jäi sellel ajal seisma. Ainult USA üritas Curiosity Marsile saatmisega natuke tähelepanu eemale tõmmata.

Kui juba mu ema vaatas olümpiamänge, siis mis tunne peaks olema nüüd keskmisel meesterahval, kes arvatavasti minu moodi ei vaadanud Londoni mänge ainult telekast? Samal ajal käis ka internetikanalitest mitu erinevat ala ja kogu aeg oli midagi vaadata.

Kuid nüüd on kätte jõudnud see esmaspäev, kus ei ole enam maailmarekordeid, ei ole enam olümpial ajalugu tegevaid sportlasi või viimase higipisarani võitlevaid pallimängureid...

Kas tõesti peab nüüd naasma argielu rutiini, kus telekas on muutunud rohkem taustaprogrammiks, kui terve perekond on samal ajal oma sülearvutites? Televiisori suveprogrammi täidavad loomulikult ainult erinevad kordussaated ja vanad Van Damme filmid.

Ma arvan, et paljud perekonnad vaatasid olümpiamänge koos ja ei olnud vajadust mitme erineva teleka ja programmi järgi. Kõik said koos kaasa elada Heiki Nabi ja Gerd Kanteri medaliponnistustele. Praegu saab veel lohutust leida faktist, et need hetked on veel värskelt mälus, kuid varsti on need kadunud. Justkui pohmelliga eelmise päeva mälestusi kokku pannes mäletad, et sul oli küll lõbus, kuid mitte neid väikseid detaile, mis selle olümpia tõeliselt heaks tegid.

Ehk oskab Delfi kommentaarium anda vastuse, kuidas peaks üks spordifänn nüüd edasi minema? Ootama järjekordsed aastad järgmise suurturniirini, leidma lohutust algavatest pallimängude meistriliigadest? Ometi tundub, et peale sellist suve ei ole need kõik piisavad.