Sotši olümpia avatseremoonia oli värvikirev ja väsitav, kuid oli ka ilusaid hetki

Venelased olid seekord Sotši avaolümpial iseendaks jäänud, kuid kahjuks mitte kõige paremas mõttes. Kõike oli palju ja erinevat, mis jättis kohati eklektilise mulje.

Kahjuks tuleb tõdeda, et venelased ei jätnud nii luksuslikku muljet, kui nad oleksid võibolla soovinud. Lavabutafooria ja kostüümid tundusid odavad, samuti oli esinemine kohati tahumatud. Sünkroonis tantsitud etteasted jäid meie laulupidudele igatahes alla.

Alguse värvikirev Kremlitornidega oli liiga kirev ja värvimaitsetu, justkui oleks püütud pahviks lüüa võimalikult paljude värvide ja sädelevaga.

Väike Ljuba, kes olid läbiv tegelane mitmes kavas, jäi mulle veidi mõistatuseks. Ühtlasi oli mul temast kohati kahju, kui tal ühel jalal tantsijate kätel seistes üsna nutune ilme näol oli. Hiljem lendles ta veel staadioni kohal ja paratamatult käis peast läbi, et lapsele võib kogu see õhtu olla liig ning et üksikisiku tunnetest sõidetakse jälle üle nagu tavaliselt.

Ballett oli väga ilus ja esteetilisest küljest ei ole selle kohta midagi halba öelda. Sõda ja rahu etlevad tantsijad olid oskuslikud ja ka riided olid maitsekad, peterburilikult maitsekad ja tagasihoidlikud.

Balletile järgnes mitu helendavate tantsijatega etteastet, esimene neist oli silmipimeastav, helendavate ribakleitidega "Luikede järv" oli aga omapärane.

Meelde jäid tegelikult peaaegu kõik etteasted: Peeter I laevasõit, alguses olnusd õhus lendavad troskad, nõukogude elu muretu sagin, punased hammasrattad, mis võisid sümboliseerida ühtaegu nii sõda, verd, tehaseid kui ka inimeste jäämist hammasrataste vahele ning olid seega leidlik kujund. Tööriistadega vehkimine oli aga koomiline.

Kokkuvõttes oli avatseremoonia aga liiga intensiivne, helendav ja värvirohke, samal ajal kohati vähe viimistledud ja kiirustamisemaiguline. Aga kindlasti ei jäänud etteaste lahjaks ja vaadata oli palju. Pärast tseremooniaülekannet tekkis tunne, et nüüd tahaks näha midagi rahulikku.