SMS-laenuga hätta sattumine on tegelikult kivi riigi kapsaaeda
Seda kõike on palju kergem öelda, kui reaalselt teha. Kuid ometi oleme täna seisus, kus erinevate kiirlaenudega hätta sattunud inimesi meie riigi on üle 30 000. Ning mitte kõik pole võtnud laenu selleks, et soojamaa reisile minna või endale disainerteksasid osta. Valdav enamus võtab laene selleks, et lihtsalt üüri ja elamise eest maksta ning et hing sees püsiks. Muidugi on kiirlaen väga ajutine lahendus ning tekitab olukorra, kus tulevikus on tunduvalt raskem võlga tagasi maksta. Seega on midagi Eesti väga mäda, et inimesed peavad enese elus hoidmiseks röövelliku intressiga kiirlaene võtma, oma hetkeolukorra kindlustamiseks, ent edasiste väljavaadete tunduvalt raskendamiseks. Just madalad palgad, kõrged hinnad, olematud sotsiaalsed toetused ning garantiid tingivad seda, et inimesed on sunnitud võtma kõrge intressiga kiirlaene ning ebaõnnestuma, kui on aeg võlga tagastada.
Et teha puust ja punaseks, siis esmalt on 2014. aastal Eestis miinimumpalk 355 eurot. Muidugi ütleb ilus statistika seda, et hetkel on miinimumpalga saajate arv vaid kuskil 15 000. Ent ometi, jääb enamike inimeste palk 400 kuni 600 vahele, kuid paraku ei tehte mingit statistikat nende kohta, kes teenivad nii 400 - 450 eurot kuus kätte ning omast käest tean seda, et sellise palga saajate arv on mitu korda suurem kui miinimumpalga saajate oma. Seega pole neil inimestel ju mingit erilist vahet, kuna see erinevus miinimumpalga ja väikese palga vahel on olematu ning kätte saadakse ju ikkagi põhimõtteliselt miinimum, mis sest, et see on paarkümmend eurot siia-sinna, statistikas see samuti ei kajastu.
Teiseks peab arvestama inflatsiooni ning kasvavate hindadega. Kuna nii 350-450 eurot kuus kätte saav inimene ei saa endale madala sissetuleku tõttu isiklikku elamispinda lubada, siis ei jäägi üle muud kui rentida. Keskmine üür Tallinnas on kuskil 200 eurot kuus, millele lisanduvad kommunaalid nii 60-80 eurot, muidugi võib talvel ka rohkem kuluda. Sellele summale lisada veel juurde söök, väljaminekud lapse peale ja nii edasi, siis on arusaamatu, et millest me üldse siin räägime. Kui maailma ühes suurima linna New Yorgi kallimas linnaosas - Manhattani saarel - on toit võrreldes Eestiga 2 korda odavam. Siin kohal tuleb muidugi arvestada ekvivalentset suhet nii USA miinimumpalkade ja hindade kui Eesti palkade ja hindade vahel. Ometi tuleb välja, et lombi taga oleva kallima linna luksusrajoonis on odavam elada kui väikses vaeses Eestis ehk nn. Baltimaade tiigris, mis möirgab ja hüppab vaid nendele, kes seda tsirkust juhivad. Kõik see on täiesti jabur ja absurdne!
Kui riigikogu soovib edaspidi nii tungivalt reguleerida kiirlaenude turgu ning intresse piirata, siis on meie parlament küll pisut puuduliku mõtlemisega ning tulistab tugevalt seda jalga, mis tal juba ämbris on. Me elame turumajanduses, mis tähendab seda, et kui ma oleksin laenuandja või kaupmees, siis võiksin oma teenuste või toodete pealt küsida ka 1000% intressi ning nii palju kui jätkub soovijaid, olen nõus ka pakkuma. Riik ei peaks sekkuma sellisesse ärisse, sest tahame või ei, on tegemist täiesti seadusliku ettevõtmisega. Ometi peaks valitsus ning riigikogu tegelema hoopis kava koostamisega selleks, et inimestel kaoks igasugune reaalne huvi ning vajadus SMS-laene üldse võtta. Selleks peaks esiteks survestama palgatõusu ning alustama näiteks avaliku sektori palkade tõstmisega - sellele järgneks ka erasektor. Teiseks tuleks üle vaadata sotsiaalabi programmid ning garantiid, et kindlustamaks nii töö kaotanud kui invaliidistunud inimeste elamisväärne elu ning sissetulek. Muidugi peaks võitlema ka inflatsiooniga, kuid kuna praeguseks on kõik mehhanismid edukaks hinnatõusu ohjeldamiseks antud üle Euroopa Keskpangale, siis ei tasuks välja käia ja vastu võtta lähiajal enam selliseid jaburdusi nagu elektri avatud turule minek.
Me peame aru saama sellest, et paljud võetud kiirlaenudest ei ole mitte Hullude Päevade või allahindlustega seotud, vaid tuleneb madalatest sissetulekutest ning kasvavatest hindadest. Muidugi on väga raske seda situatsiooni mõista neil, kes teenivad tublist üle Eesti keskmist palka või pole mitte kunagi SMS-laenudega kokku puutunud. Ometi oleme tänases Eestis olukorra ees, kus marginaalne osa elanikkonnast peab kasutama kõrgete intressidega kiirlaene vais selleks, et oma kulutusi finantseerida või üüri maksta.
Võideldes kõrgete intressidega, ei tee me SMS-laenuäri olematuks. Nõnda nagu ei muuda me ka olematuks fakti, et suur osa kiirlaenu võtjaid jääb laenu tasumisel omadega jänni. Ning kui riik soovib midagi nende laenuvõtjate tegelikuks aitamiseks teha, siis peaks ta looma kõik eeldused selleks, et inimestel kaoks soov ning tahtmine nende üüratute intressidega laenude järele. Ning kui laenuvõtjale sellest ei aita, siis tõmbab ta näiteks 7 aastaks ära välismaale ning maksate ise oma võlad, inkassod ja kohtukulud.
