Silver Kuusik: Kelle asi on koolivägivald?
R. Kamseni poolt kirjutatud luuletus "Kooliminek" loetakse ette ilmselt paljudel avaaktustel. Mäletan, et ka minu 2. klassi emakeeleõpikus oli salmikene sellest luuletusest. Meenutades enda kooliaega, kui 21 aastat tagasi astusin esimest korda koolimaja uksest sisse.
Selle ajaga on palju muutunud – kadunud on kohustuslik koolivorm, leivakott, Marati dressid, tindipott, ranits, sulepea. Asemele on tekkinud Nike ja Adidas, Gucci ja Versace. Koolireformist ma ei räägigi – siin on spetsialiste nii palju, et ka kõigevägevam taevas ei tea, mida homne spetsialist tänase spetsialisti tehtuga teha võib.
Olulisim, mis aga aastatega kadunud, on distsipliin – selle asemele on tekkinud lokkav koolivägivald. Koolivägivalla ning sellele järgnevate mõjude eitamine on pea liiva alla peitmine. Tänavu alustab üle riigi kooliteed ca 13 000 väikest koolilast. Julgen öelda, et iga 20. neist saab koolivägivalla ohvriks (kui võtta arvesse klasside suurust ja asjaolu, et igas klassis on vähemalt 1-2 tagakiusatut), kui arvestades, et kogu üldharidust omandavate õpilaste arv on 136 000, siis on ohvrite arv vähemalt 6 500 last!
Kiusamise võiks liigitada kaheks: füüsiline ja psühholoogiline. Füüsiline vägivald on löömine, tõukamine, liikumise takistamine, koolikoti või -tarvete peitmine jne. Vaimse vägivalla liikideks on sõimamine, narrimine, kõikvõimalik ähvardamine, väljapressimine, aga ka nn oma grupist väljaarvamine ja ignoreerimine.
Kiusatakse neid, kes on teistest lühemad, pikemad, paksemad, kõhnemad, aeglasemad, targemad, vaesemad. Kiusatakse neid, kes kannavad prille või kes lonkavad, ühesõnaga on teistest erinevad. Reeglina on kiusaja eesmärgiks enda võimu näitamine ohvri üle, mille tulemusena ta loodab tähelepanu, eneserahuldust ja suurt populaarsust saada. Sellise käitumise alged on pärit kodudest ja peredest. Ja see on lastevanemate tegemata töö!
On tore vaadata, kuidas esimesel koolipäeval politseinikud ülekäiguradade juures lapsi turvaliselt üle tee aitavad – juba teisel koolipäeval jääb laps sellest abist ilma. Koolis tehakse aga selektsioon üsna kiirelt ära. Õpilane, kes ikka Nike või Adidast ei kanna, see kampa ei kuulu ja see mittekuulumine jääb kuni kooli lõpuni selliseks.
Ma küsin, kas väikene laps saab midagi enda kaisteks teha, kui klassijuhataja, vanemad ja kool (riigist rääkimata) probleemi lahendada ei suuda. Paljudele lastele pole peale padja sisse nutetud pisarate mingit lohutust. Laps, kelle mõlemad vanemad käivad ots-otsaga kokku tulemiseks tööl, kuid ometi ei suuda lapsele lubada kõige moodsamaid kooliasju, pole ju ise selles süüdi. Laps, kelle vanemad või üks vanematest on surnud, ei saa mitte midagi selle vastu teha, et tema koolitee lastekodust või vanavanemate juurest algab. Laps, kes juba sünnist saati on nägemispuudega, on ju ka ometi laps nagu iga teinegi.
Kui õpetajalt tuge pole ja ka vanematelt mitte, siis hakkab laps endale ise lahendusi otsima. Paljud hakkavad vältima koolis käimist, paljud üritavad samamoodi popiks saada ja endast nõrgemaid kiusata. Sellel momendil ei taju aga ei kiusatav ega ka kiusaja tagajärgi, mis selline käitumine hilisemas elus kaasa toob. Enesetapud, perede mahajätmised, purunenud abielud ja südamehaigused on vaid jäämäe veepealne tipp tagajärgedest.
Igal aastal lõpetab põhikooli või gümnaasiumi sadu õpilasi, kes lisaks kohustuslikule õppetööle on pidanud taluma kaasõpilaste igapäevast terrorit. Kas mõni ülikool või töökoht arvestab õppetulemustele lisaks seda, kui palju on konkreetne inimene pidanud terrorit taluma? On ju täiesti selge, et kiusatav inimene ei oma võrdseid tingimusi nn tavaõpilasega.
Olen kohustusliku koolivormi pooldaja – ja seda väga lihtsal põhjusel: siis on kõik välimuselt võrdsed. Samahästi võiks ka ajateenistuses olla kõigil oma riided ja oma soeng, aga just siin tulebki välja ühtse vormi eelis. Kõik sõdurid pügatakse kiilaks, nad saavad täpselt ühesuguse varustuse ja voodid – nad on kõik ühesugused ja võrdsed.
Mida on ette võetud probleemi lahendamiseks? Paljudes koolides tegutsevad psühholoogid, kellest kindlasti mingi abi on, kuid nendest ei piisa vägivalla hävitamiseks. Ka politsei jälgib väidetavalt teravdatud tähelepanuga koolivägivalla probleemi – kuid seda ka ainult siis, kui nad on probleemist teadlikud.
Kasvatamine ei saa olla ainult lapse ilmale toomine. Kui tahetakse õunapuu küljest häid vilju saada, tuleb teda lisaks istutamisele ka kasta, toestada ja tagasi lõigata. Head lapsevanemad, jälgige ja aidake oma lapsi. Jälgige neid iga päev ja ärge laske probleemidel kasvada kõrgustesse, kus neid enam lahendada ei suudeta.
PPA andmetel näevad 85 % juhtudest lapsed pealt, kuidas üks laps teist kiusab. Lapse hirmust koolivägivallast mitte rääkida saan aru. Saan aru ka sellest, et õpetajatelt on seadustega võetud igasugused õigused kiusajate distsiplineerimiseks. Kuid mis küll ajendab koolide juhtkondi, ministeeriumi ja muid asjasse puutuvaid instantse pead liiva alla peitma? Ei tahaks uskuda, et see on populaarsuse otsimine...
Turvalist ja õnnelikku kooliaega kõikidele koolijütsidele!
Autor on Tartu Linnavolikogu liige (Eesti Keskerakond)
