Silmakirjalikud eestlased sõimavad teisi selle eest, mida ise ka teevad
Näiteks samal ajal kui sakslased on alati täpsed ja ungarlased alati hilinevad, võib eestlaste hulgas olla nii ühe kui teise tüübi inimesi. Samuti külalislahkus: mõnele eestlasele ei ole mingi probleem võtta külalisi vastu ja anda neile enda poolt veel kaasa, mis kapis leidub, teine aga peidab isegi külakosti ära, et seda hiljem üksi nosida. Veel huvitavam on aga see, kui piir hakkab jooksma inimese enda seest ning ta näitab erinevates olukordades üles kardinaalset erinevat suhtumist sisuliselt sarnase asja suhtes, näiteks internetivabadus.
Ehkki öeldakse, et eestlane on nagu tossike nurgas ega oska oma õiguste eest seista, lastes endale müts pähe tõmmata, on tegelikkuses asi veidi teine. Jah, eestlane ehk ei ole alati julgelt oma seisukohta väljendav, kuid viga võib olla mitte niivõrd arguses, kui oskamatuses ennast väljendada. Kui kõik eestlased oleksid nii tugevad sõnasepad nagu mõned meie õppinud poliitikud, räägiks suurem osa neist musta valgeks ja valge mustaks. Kuna aga kõik nii osavad demagoogid ei ole, jäävad nad kergesti vahele.
Kuigi eestlane tundub tuim ja leplik, on ta tegelikult pigem kiuslik, kange ja umbusklik. Kui küsida eestlaselt otse, mida ta asjast arvab, siis sealt väga pikka juttu ei tule, sest kindel maailmavaade on inimestel siiski harva. Küll aga oskavad nad sõna võtta siis, kui on võimalus väljendada oma negatiivset arvamust ühe või teise asja kohta.
Näiteks poliitika: vähestel inimestel on oma kindel terviklik visioon, kuidas peaks ühiskonnaelu korraldama, kuid kindel on see, et toimiv korraldus on enamasti alati nende arvates halb. Kui neile aga endale pakkuda võimalust midagi ära teha, ei taha ega oska nad midagi ette võtta.
Eestlased on aastasadu ja -tuhandeid pidevalt võidelnud kõige vastu: ristiusu, venestamise, saksastumise, talupoeglikkuse, rumaluse ning lõpuks isegi looduse ja aastaaegadega. Eestlane ei ole kunagi rahul sellega, milline ilm on: alati on liiga külm, liiga palav, liiga vihmane või liiga porine. Kusjuures tõepoolest, ega meie kliimavöötmes just kõige mõnusamad tingimused ei olegi, lisan tõelise eestlasena.
Peamine muidugi, millega eestlane võitleb, on teise eestlase hea käekäik. See on tal nagu raske kivi hingel, kui teisel eestlasel hästi läheb. Kadedus on nii suur, et ei lase öösel magadagi. Kuid ka need, kellel läheb halvasti: neid on jälle ka hea sõimata, kui endal hetkel on kergem. Üksteise närimine on siin põhjamaal mõnus ajaviide ning päev on lausa korda läinud, kui vahelduseks poliitikutele ajakirjandus mõne teise ohvri üle-eestiliseks järamiseks välja pakub.
Eilne päev oli selle poolest hiilgav: me leidsime "rahvavaenlase" Liina ja kõik tema "Facebooki-idiootidest" mõttekaaslased. Kui mõni aeg tagasi ei oleks suurem üldsus nii veriselt ACTA vastu võidelnud, kõlaksid ettepanekud Facebook sulgeda nende endi suust valjemini, kui peaminister ACTA-vastaseid nahutas.
Kas on võimalik, et tegemist on tõepoolest samade inimestega: mõni aeg tagasi olid nad valmis minema barrikaadidele, et võidelda internetivabaduse eest ja nüüd siunavad nad seda vabadust põrgu põhja.
Jah, aga loll ka ei tasu olla, ütleksid mitmed: tuleb ikka teada, mida öelda ja mida mitte. Ometi on siin vastuolu: samal ajal, kui oled anonüümselt läbi sõimanud ja mõnitanud avalikus interneti keskkonnas endale tundmatuid inimesi, võitled enda arvates selle eest, et inimesed valiksid oma sõnu.
Pada sõimab katelt, öeldakse. Eestlased sõimavad lisaks veel pliiti ja tuld ja tervet kööki. Sõimaku, kui see nende elu kergemaks teeb. Seejuures ei tohiks aga unustada, et kui suur hulk inimesi võtab oma sihtmärgiks ühe inimese, on seis ebavõrdne. Pealegi: sina, kes sa sõimad, sulle ei tehtud ju midagi.
Üks haiglaõde on saanud rahvavaenlaseks ning selle asemel, et lahendusi leida ja diskussiooni alustada, paneme raudkindlalt paika, et mõned inimesed on idioodid ja nende puhul ei aita miski muu, kui tõrjumine ja prügimäele saatmine.
Kui me ei anna võimalust üksteisele, siis ei anna me võimalust ka iseendale. Kui oleks võimalus praegu kindlaks teha iga anonüümse kommenteerija isik, satuks nii mõnigi oma tööandja silmis halba valgusesse sõnade pärast, mida ta on lasknud valimatult teistele kaela sadada.
Seejuures olen ma kindel, et inimesed, kes ahastavad, et „Kuidas on võimalik üldse midagi sellist teha?“, teevad mingis teises olukorras täpselt sedasama: räägivad kellestki asju, mida ei tohiks ega oleks vaja üldse rääkida. Kui vaadata olukorda laiemalt, nähtub, et oleme kõik samas paadis. Ei ole võimalik, et üks inimene, noor naiivne haiglaõde, on meie kõigi vaenlane. Iga loogiliselt mõtlev analüüsivõimeline inimene saab sellest aru.
