Silmakirjalik Eesti-armastus on nõme

Sellised riigipühad nagu vabariigi aastapäev 24. veebruaril ja taasiseseisvuspäev 20. augustil toovad ikka ja jälle kokku suurel hulgal Eesti kodanikke, kes on nii rõõmsad oma lipukestega ning laulavad valjult kaasa Eesti jaoks kõlavaid ja uhkeid laule.

Tore traditsioon iseenesest, aga selle kõige kõrval on nõme näha ja kuulda nende samade patriootide suust Eesti kohta halvustavaid sõnu, kuidas hinnad on kõrged, allahindlused väiksed, kombed halvad, teenindus kehv, ministrid halvad, linnapead halvad, riigikogus kõrged palgad, president ei kõlba ja veel kurjad väljaütlemised, kuidas riigiraha suunatakse ebavajalikku kohta nagu Tallinna TV. Sellele halale järgnevad suured sõnad, kuidas ikka välismaal parem on, sest palgad on kordi suuremad ja kuidas Eestis halb elada ning peakski kohe ära kolima, sest halvast riigist ju sügavalt villand saanud, kuna see riik ei ole huvitatud enda kodanike heaolust, riik üldse mõttetu jne.

Jah, ei vaidle vastu, et Eestis on probleeme, aga milleks siis minna ja näida selline suur patrioot, laulda kaasa  patriootlikke laule, lehvitada sinimustvalget, naeratada ja olla nii siiralt rõõmus ja uhke riigi üle, millest juba järgmine päev ju nii väga lahkuda tahaks.

Kas tegu ei ole hoopis silmakirjalikkusega, retooriline küsimus. Muidugi on!

Kui linnaisad üritusi korraldavad ja sinna massiliselt inimesi vurab, avaldades nii lauldes, tantsides ja lippe lehvitades enda uhkuse tunnet Eesti ja Eestis toimuva üle, siis on ju siin kõik korras, aga millegipärast tekib rahulolematus vahetult peale riigipühasid - sekundipealt ei ole enam Eestis hea ning kõik siin toimuv on ilmselge lollus. Muidugi ei saa veel unustada, kuidas Soome, Rootsi, Austraalia ning USA elukvaliteet on siinsest vaieldamatult parem.  Aga ometi lauldakse neid patriootlikke laule just nii nagu just Eestis oleks kõige parem, "me sünnimaa, sind ei jäta ma..." - selge silmakirjalikkus isamaa vastu ju, kas pole?!

Kui need kõik inimesed, kes näiteks 20. augustil Eesti iseseisvumise üle avalikult uhkust üles näitavad, mõtleksid sõnade üle, mida laulavad ja mille üle nad on kokku tulnud rõõmustama, siis näiks nagu Eesti eluga on rahvas rahul ja siit ei lahkutaks ka mitte  raha pärast. Isamaa, mu õnn ja rõõm, nii kaunis oled sa...