Oma vanaisalt kuulsin, kui hukka on nende lapsed läinud, nende noorpõlve aeg sellist lodevust ja laiskust ei kujutatud ettegi. Ehkki olid nii ühed kui teised üle elanud kaks maailmasõda, kommunismi õnnelikud õued kõige sinna juurdekäivaga.

Oma lapsi vaadates on sama, aga saavad oma eluga hakkama ja ei saagi väga viriseda. Selle põlvkonna lapsi ei kujuta küll lastevanematena ette. Kui neil veel on kogemus füüsilisest tööst, sporditrennidest ja kodusest korrast, siis järgmine põlv tundub küll vati sisse sündinud olevat.

Kuulates oma nooremate sugulaste suhtlust oma maimukestega, saab vaid silmi pungitades möönda, et minu isa oleks sellise suupruugi puhul mu lihtsalt maha löönud. Nüüd aga tuleb juntsu koolist ja temaga tõrelenud vanemaid hoiatatakse lastekaitseametnikuga ahistamise ja koduvägivalla osas. Oli ju see kampaania - ära löö last, räägi temaga. Lapsed aga parodeerisid kohe sel teemal - löö aga, laps lööb vastu.

Tänapäeva noored teavad vägagi hästi oma õigusi, kohustusi aga nagu polegi. Ime siis, et 30-aastane poisu emme põllepaeltes tolkneb, sest pole saanud mingitki praktilist ega ka vaimset ettevalmistust iseseisvaks eluks, rääkimata oma pere loomisest ja laste kasvatamisest.

Millest siis niipalju abielulahutusi ja üksikemasi - mehed pole oma püksegi väärt, mida siis rääkida lödipüksist meheks olemise vormis.