Ma ei ole kellegi peale tige, kes teistmoodi toitub. Toitumine on ainult üks osa meie elust. Kui sellele kulub suur osa päevast, siis see ainuke antud elu kaob lipsti käest.

Minu tutvuskonnas ja sugulaste hulgas on veganluse kui eluviisi tagajärjed sellised. Täditütre ja tema peika teed läksid lahku pärast seda, kui täditütar tutvus lõunamaareisil veganiga ja asus sellesse usku. Poiss aga polnud päri ja lahku nad läksidki.

Ma ei tea ühtki segatoidulist, keda ainult söömine oleks lahku viinud. Kaotasin suhtluse kahe kunagise hea töökaaslasega, kellest olid saanud veganid. Tulid külla ja suundusid kööki, kus ema rohelist salatit tegi.

Kui märkasid laual meepurki (onu on mesinik), küsisid, ega mett salatikastme hulgas ei ole. Ema ütles, et natuke on, laimimahl ja natuke mett, tema kasutab seda suhkru asemel. Töökaaslased tõmbasid ninad kirtsu. Ja minu endisest kooliõpetajast viisakas ema ütles: kui minu salat ei sobi, siis võite uue söögipaiga otsida. Nad läksidki ega ole endast märku andnud. Kahju, muidu olid väga toredad naised.