Saue Linnavolikogu aseesimees: omavalitsuste liitmine tuletab meelde kolhoosiaega

Kohalik omavalitsus – see tähendab kohaliku kogukonna võimu. Inimene ei hooma 642,5 ruutkilomeetri suurust ja 21 000 elanikuga valda. On kahetsusväärne, mis siin Eestis on viimase saja aasta jooksul toimunud. Veel hullem on aga see, et täna nelja omavalitsuse – Saue linna, Saue valla, Nissi valla ja Kernu valla – ühinemise pooldajad pole analüüsinud suurushullustuses tehtud vigu minevikust.

Eesti nägi vaeva, et saada vabaks Vene tsaari võimu alt. Pääsemine tõi Eestile arengu. 1940. aastaks aga oli Lauristinil, Varesel ja mitmetel teistelgi tekkinud suur soov ühineda Nõukogude Liiduga, kuna suuruses on ju jõud. Kas ikka on?

Aastatel 1989-1993 olin Tallinna Linnavolikogu liige. Tollal nõudis linnarahvas Tallinna jaotamist kaheksaks linnaosavalitsuseks, kuna kohalik võim oli linnaelanikest kaugenenud. Nõmme tahtis üldse omaette linnaks eralduda.

Illustreerimaks oma seisukohta, peatun korraks Nõmme ajalool. 1917. aastal sai Nõmme Saue vallast vabaks ja hakkas kiiresti arenema. 1926. aastal sai Nõmme juba linna staatuse – isiklikest ja maksumaksjate rahadest ehitati esinduslik linn.

1940. aastal ühendati Nõmme kommunistide käsul Tallinnaga. Pärast seda pole minu 70 aasta pikkuse eluea jooksul Nõmmel eriti midagi muutunud. Kõikide tublide maksumaksjate raha on läinud Mustamäe, Õismäe, Lasnamäe ja teiste linnaosade ülesehitamisele.

Aastakümneid tagasi tehti projektid raudteeületuseks Nõmmel ja Pääskülas viadukti näol. Need aga ei teostunud, kuna Lasnamäele oli vaja rajada kanal. Ühinemisel on ainult üks eelis: on võimalik kõvasti betooni valada – teatud seltskonna hüvanguks.

Mäletan lapsepõlvest kolhoose, mis olid taludest vägisi kokku pandud. Algul oli meie kolhoos väike. Olid nääripeod ja jaanituled, kontor asus Rahula mõisas. Vaatamata raskustele hoidsime kokku.

Siis ühendati meie kolhoos Tuleviku kolhoosiga. Kadusid peod, kadus kontor, hommikuti andis brigadir töökäske hobusetallis.

Kui sõidate mööda Eestimaad ringi, siis näete ise, mis on saanud suurtest majanditest – varemed.

Alati on peetud koosolekuid ja sütitavaid kõnesid, lehvitatud lippudega ja pestud ajusid. Kaine talupojamõistus võiks selleks siiski läbi näha.