Sain ühe tunni jooksul teada, et olen rase ja et kaotasin oma lapse
Meie suhe algaski ametlikult minu abituriendi aasta alguses ning kõik oli väga ilus. Ühel hetkel hakkasime elama ka suguelu ja kuna käisime koos tegemas ka suguhaiguste testi, piirdusime rasedusest hoidumiseks minupoolsete tablettide söömisega.
Detsembri alguses tundsin end mitmel korral halvasti, aga kuna koolis oli raske ja treenisin 6-7korda nädalas, ajasin selle väsimuse arvele. Ühel neljapäeva hommikul koolis ütlesin pinginaabrile, et lähen pärast tundi koju tagasi, sest nii paha on olla. Sõbranna veel lõõpis, et ärgu ma ajagu, ei taha lihtsalt kontrolltööd tegema tulla.
Tunni keskel tõusin püsti ja läksin ise arsti juurde. Pilt oli udune, kuuma-külma värinad käisid üle ning enesetunne oli meeletult halb. Arst pani mu lauale pikali ning järgmisel hetkel ärkasin haiglas. Kuna õde seisis mu voodi kõrval, küsisin temalt, mis juhtus ja miks ma seal olen. Ta ütles vaid, et arst seletab ning ulatas mulle mu koolikoti, mille too sama pinginaaber oli toonud, kui kooliõde küsima läks, kes klassist mulle kõige lähedasem on.
Senikaua kuni arst tuli, otsisin meeleheitlikult kotist oma telefoni, mida ma ei leidnud. See tekitas veel rohkem paanikat. Minu arstiks oli üsna soliidses eas mees, kes surmtõsise näoga mulle seletas, et kandsin endas väikese lapse keha, keda enam ei ole. Kuivõrd seda kehaks nimetada sai. Ta rääkis nii aeglaselt ja nii rahulikult, et ma isegi ei nutnud. Tema sõnul polnud mu keha lapse jaoks valmis, antibeebipillid tootsid kogu aeg hormoone, mis kasvu pärssisid ning pidev treenimine kurnas organismi. Nii minu kui ka beebi oma.
Minu kokkukukkumise hetkel kukkus kokku ka sündimata lapse elu ning nii olin üle elanud oma elu esimese nurisünnituse. Seda ise teadmata. Arst rääkis ja rääkis ja rääkis, kuid ma vaatasin aknast välja ja tema sõnad ei jõudnud minuni. Kogu haiguslugu lugesin hiljem kodus mulle kaasa antud paberilt.
Pidin üle elama ühe operatsiooni, mille käigus mu keha puhastati ning vajalikud kohad kokku õmmeldi, ja lisaks kõik muud toimingud, mis teha on vaja. Kella ühe ajal olin oma palatis tagasi. Seekord ma nutsin. Nutsin nii kõvasti, et peaaegu ei pannudki tähele, et mu telefon jope taskus vibreeris.
Helistajaks oli mu noormees, kellele klassiõde oli mu telefoniga sõnumi saatnud, et olen haiglas. Tema küsimused: miks, kuidas, kus, mis, tegid asja ainult hullemaks. Teadsin, et saan haiglast mõne aja pärast välja ja palusin tal järgi tulla. Istusin palatis oma voodil. Ma isegi ei oska öelda, millest ma mõtlesin. Mu pea oli nii tühi. Ma sain teada, et olen rase ja samal hetkel, et ma enam ei ole. Ühe 18-aastase neiu jaoks on see väga valus löök.
Kui mu noormees mulle järgi tuli, istusin ta autosse ja rääkisin stoilise rahuga talle kõik ära. See pilk, millega ta mind sellel hetkel vaatas, jääb mu mällu igavesti. Ma ei kujuta ettegi, mida ta tundis, kuid minu jaoks oli oluline, et ta mind toetas. Ta kallistas mind kõvasti, ütles, et see valu kaob. Kuid ma teadsin sel hetkel, et see valu ei kao mitte kunagi.
Ta viis mu sööma, et ma energiat saaks, aga minul ajas kõik südame pahaks. Ta viis mu sõbrannale külla, et ma rääkida saaks, aga ma ei tahtnud mitte kellegagi rääkida. Lõpuks viis ta mu koju. Võtsin selle ümbriku, mis mulle haiglast anti ja lugesin ning arsti sõnad just kui kumisesid mu peas.
Algasid mu elu kõige raskemad nädalad. Ma ei leidnud mitte milleski rõõmu, absoluutselt iga lapse nägemine tekitas mulle ahastust. Kooli läksin alles uue nädala esmaspäeval. Küsimustele vastasin, et lihtsalt stress ja kõik on korras. Ise lõikasin nende sõnadega hinge haavasid. Ma otsisin foorumitest teemasid, kus on naised sarnases olukorras olnud, kuid miski ei aidanud. Isegi sama olukorda läbi elanud neiu leidmine ei aidanud.
Kaks kuud hiljem rääkisin sellest oma sõbrannale. Seekord emotsioonidega, mida olin terve aja enda sees hoidnud. Ma lasin pisaratel voolata, sõnadel aeg-ajalt vaikida. Pärast mitut tundi tundsin, et nüüd on mul kerge. Nüüd lasin ma sellel mälestusel enda seest minna. Arsti sõnul oli niimoodi parem, sünnitus oleks tulnud liialt raske ja tõenäoliselt oleks selle ajal surnud kas mina või laps või halvemal juhul meie mõlemad.
Ma saan aru, et selles olukorras tõesti oli niimoodi parem. Ma sain kooli lõpetada, sain jalad alla töötada, sain pere luua loomuliku planeerimise teel. Kuid seda tunnet, mida tundis see 18-aastane tüdruk, kes sellise uudise järsku teada sai, ei soovita ma isegi mitte oma vaenlasele. Mul on hea meel, et mul oli sõbranna, kes mu ära kuulas, et mul oli noormees, kes mulle nii suureks toeks oli ja iialgi mu pisarate peale ei ärritunud ega nähvanud, et mis ma pillin. Ta teadis täpselt, et mul on valus ja niimoodi leevendan oma valu.
Tänasel päeval mõtlen vahel ikka selle lapse peale. Mõtlen, milline ta oleks olnud, milline oleks minu elu olnud. Ma ei usu Jumalasse, kuid usun, et kõik siin elus juhtub põhjusega. Kes teab, milleks see hea oli.
