Säästame praegu õpetajate palkade arvelt, et hiljem vanglaid ehitada?
See ei ole sugugi üllatav, sest meie majanduslikule heaolule orienteeritud riigis on normaalne, et inimesed, kes teevad tööd, mille produkte ei ole kohe võimalik näha ning sissetulek, käive ja kasum on kauge mõiste, ei saa normaalselt palka. Kui teadlased leiutaksid masina, millega saaks teadmisi lugeda, siis oleks varsti õpetajal ka palk suurem, sest siis saaks ju kohe näha, palju see "õps" neid teadmisi mu lapsele pähe ajab. Kuid on ka veel üks väga kurb põhjus, miks õpetajad saavad vähe palka ja on ühiskonnas muutunud kui mingiteks ebameeldivateks palganõudjateks. Nimelt ei ole tarkus lihtsalt popp ja see arvamus on juurdunud ka riiklikul tasemel.
Kui veidi mõelda, siis on kogu aeg meile ju sisestatud, et kool on nõme ja kool on lollidele ja koolis ei pea käima. Õpetaja on loll ja ainult tahab kiusata ja meile kahtesid valmis küpsetada. Miks see nii on ja miks seda välja ei juurita? Selleks on väga lihtne põhjus: lollid inimesed on „targemad“. Kui inimene käib koolis, siis ta saab targaks ja oskab asju näha ning ridade vahelt lugeda.
Kui inimene ei käi koolis ja ei viitsi õppida, siis on ta veel „targem“, sest ta omandab seda, mida kuuleb ja näeb kõikjal mujal. See „tark“ näeb televiisorist, et Reformierakond on hea ja Keskerakond halb (või vastupidi) ning ei oma mingit teadmist teistest erakondadest ning isegi ei soovi seda. „Tark“ inimene teab, et Calgon teeb pesumasina puhtaks ja hoiab seda korras ning maksab hunniku raha selle eest, isegi mõtlemata sellele, et sidrunhape teeb seda sama kümneid kordi odavamalt - "mis see sidrunhape üldse on?"
Ja mis kõige tähtsam - „tark“ inimene teab, et tööd tuleb teha ropu raha pärast ja selleks, et osta autosid ja armukesi, sest sellised asjad nagu vaimne rahulolu või hea tunne tehtu üle ei too ei riigile ega ka talle endale mingit tulu. Ja veel, mida põrgud peaks inimene tegema teadmistega Teisest Maailmasõjast? Hakkama selle üle Soomes tellingutel või tehases liinil filosofeerima?!
Nende „tarkade“ inimeste tootmisel mängib väga olulist rolli just õpetajad ja nende palk, mida riik kontrollib. Kehv palk ei motiveeri ju kedagi. Ja mis oleks parim moodus toota ignorantseid kodanikke, kes saavad aru ainult lihtlausetest, kui hoida nende õpetajad alamotiveerituna ning ülekoormatuna.
Kui õpetaja on väsinud ja peab tunni ajal õpetamise asemel mõtlema perelaenust või järgmisest söögikorrast, siis ei õpetagi ta lastele ühiskonnaõpetuses erinevate poliitiliste suundade olemasolu. Ja kui õpetaja peab uniselt andma keemiat, sest ta parandas terve öö mitut tosinat kontrolltööd, siis ei jõua ta lihtsalt õpetada, et kaltsiumoksiid reageerib happega. Õpetajad ise ei ole halvad või rumalad ja kool ei ole tegelikult nõme ning lollidele. Lihtsalt mingi kõrgem jõud tahab luua meile sellist muljet, et me võimalikult vähe aega õpiks ja vaataks võimalikult palju televiisorit ja loeks kollast ajakirjandust.
Iga ühiskonna aluseks on kvaliteetse haridusega kodanikud. On see ühiskond siis agraarühiskond, kus kõik teavad, kuidas sirpi kasutada, või on see siis infoühiskond, kus kõigil on teadmine Interneti olemasolust. Hariduse andmine on riigi kohustus. Hariduse kvaliteedi määraja on ka riik. Haridust annavad õpetajad, kes on kvaliteetse ühiskonna edasikandjad ning aastast-aastasse hoidjad.
Kool on asutus, mis tagab nii õpetajatele kui ka tulevastele kodanikele kvaliteetse keskkonna, kus omandada ja anda edasi teadmisi. Kool ei ole vangla. Koole peab olema võimalikult palju, sest nende puudumisel oleks vaja rohkem vanglaid. Kumma jaoks siis meie riigil ja meil endil raha on? Kas õpetajatele palgamaksmiseks või vanglate ehitamiseks ja vangide ülevalpidamiseks? Ilmselt kui kodanikud mõistaks hariduse olulisust, siis avaldaks see ka riigile survet, et parandada selle kvaliteeti.
Hetkel jääb küll mulje, et meie tubli ja armas riik tahab toota rumalaid ehitajaid ning ebafilosoofilisi ettevõtjaid ja ka vange, et koorida neilt ja meilt võimalikult palju kasumit.
