Ruuben Kaalep: Euroopa Liit ei saa toimida mitteeurooplastega täidetud riikides
Pilk Euroopa demograafilisele kaardile veenab meid, et praegune liberaalne süsteem ei suuda parimagi tahtmise juures üle elada massiimmigratsiooni tagajärgedest tekkivaid raputusi. Euroopa Liit, mis on üles ehitatud eurooplaste heale koostöövaimule, ei saa toimida mitteeurooplastega täidetud riikides.
Siit edasi on stsenaariume kaks. Esimene, mida püüavad kultiveerida liberaalsed parteid, tähendab seni eksisteerivate institutsioonide alalhoidmist nii kaua kui võimalik. Lõuna-Euroopa majandusraskuste kinnitraageldamine kokkuhoiupoliitika abil lükkaks lõppmängu vaid edasi, isegi kui õnnestuks eurobürokraatiat tõesti vähendada ja säilitada Euroopas vabaturg. Lõpuks aga kriisid kuhjuvad ja algab varing.
Ka Euroopa Liidu reformimine ei lahendaks iseenesest demograafilisi probleeme. Kuni jätkub massiimmigratsioon, kukuvad sotsiaalsed struktuurid vältimatult kokku ja rahu asendub etniliste konfliktidega. Jah, mul on ajamasin tulevikku. Võtke lennukipilet Pariisi või Londonisse, kõndige läbi getode ja näete Euroopat aastal 2050.
Teine stsenaarium on Euroopa rahvuslike liikumiste pärusmaa. Kui kollaps on vältimatu, valmistuvad nemad häda kaela toonud poliitikutelt ja bürokraatidelt ohje üle võtma. See eeldab suurel määral loobumist liberaalsest ideoloogiast ja selja pööramist naiivsele progressiusule. Kui sa oled naarits, kelle mingid oma habitaadist välja söövad, pole mõtet halva asja juures head nägu teha.
Järgnevate mõttemallide muutmine on 21. sajandi inimesele kindlasti ebamugav. Kõigepealt tuleb loobuda igasugu egalitarismist, inimesed on erinevad ja konflikte väldib iseseisvate rahvusriikide olemasolu. Kord juba rahvusriigis, tuleb tõmmata selge piir ajas muutuvate tavade ja esivanematelt päritud pühade traditsioonide vahel.
Näiteks esindusdemokraatia on tõenäoliselt oma aja ära elanud ja tuleks asendada otsedemokraatiaga, millega paralleelselt tegutseb kohalik vaimne eliit. Lastele "Kalevipoja" ja "Kalevala" ümberjutustamine ning Eesti ajaloost ja vabadusvõitlusest rääkimine on aga ajatu tarvidus, mis annab uuele põlvkonnale sideme oma maa ja inimestega.
Eesti on vähemalt ühe soodumuse poolest muust Euroopast kõvasti ees: rahvuse ja kultuuri säilitamisele ei julge siin avalikult keegi vastu vaielda ja isegi sotsid loodavad teenida plusspunkte Eesti mineviku suurkujude valimiskampaaniasse rakendamisega. Pilt on aga hädisem, teades, et ükski neljast parlamendiparteist ei ole ise oma maailmavaate peremees, vaid kõik lähtuvad suuremal või vähemal määral just läänes troonivast liberaalsest ideoloogiast.
Kuna ainult rahvuskonservatiivid julgevad peamistele Lääne dogmadele vastu vaielda, on meie võimuletulek pärast liberalismi hävingut küllaltki kindel. Teiste parteide puhul ei ole mõeldav kiire kohandumine traditsioonilise ja antiegalitaarse mõtteviisiga. Teisisõnu: kes kujutaks ette feminismikommuuni "Virginia Woolf sind ei karda" aktiviste raamatukogudes lappamas 1930ndate vabadussõjalaste pamflette, et uue dominantse maailmavaate fanaatilisteks propageerijateks saada?
Kõige parem on, kui konservatiivne erakond on võimule tõustes suurepäraselt organiseeritud poliitiline jõud, mis koondab endas kogu tulevast Eesti eliiti. Ilma selleta leiaks Eesti liberaalide apokalüpsise käigus end võimuvaakumist, mida saaks ära kasutada nii tõusev oht idast kui ka selleks ajaks üle Euroopa möllavad külalised lõunast. Selles olukorras tuleb kiiresti immigrantidele piirid sulgeda ja panna allesjäänud majandus ning kultuur Eesti rahvastiku taastootmiseks tööle.
Rahvuskonservatiivid mõtlevad pikas perspektiivis. Kui me tahame oma rahvust ja selle kaudu Euroopa mitmekesisust säilitada, siis teist teed ei ole. Ja et me suudaks olla õigel ajal õiges kohas, on meie seltskonda vaja veel kultuuritegelasi, veel äriinimesi, veel noori aktiviste, veel vanu nupumehi. Öelgem lahti liberaalsetest dogmadest, võtkem vastu esivanemate tarkus, päästkem koos Eesti. On aeg sellega juba täna algust teha.
