Maal on hea elada, aga kui vald hoolitseb vaid tõmbekeskuste eest ja jätab unarusse hajaasustuse elanikud, lisaks veel sellele, et valetab elanikele suud ja silmad kokku ning jätab nad hätta seal, kus abi kõige rohkem vaja, siis võib maaelu päädida tõsise vaesuse, kannatuste jada ja muude probleemidega, mis sellele riburadapidi järgnevad.

Küla, kus ise külavanem olen, Röa küla, Rapla vallas, Raplamaal, on saanud aasta küla auhinna ja vallalt palju tunnustust. Kõik tunnustused on tulnud tänu külarahva ühisele tegutsemisele ja tegemistele. Alustasime aastal 2009 ja kui küla esimesel kokku tulemisel selgus, et inimesed tunnevad kõige enam puudust kooskäimise kohast, siis võtsimegi küla juhatusega südameasjaks seda arendama hakata. Tänaseks oleme fantastiliste külaelanike abiga loonud täiesti nullist küla keskele väga kauni ja atraktiivse külaplatsi, kuhu on ehitanud laste mänguväljak, suur palkidest külakiik, välikemmerg, grillimisvõimalused, treeningatribuutika, võrkpalliplats jne.

Meil toimuvad külas regulaarselt ühisüritused, kuhu kaasame alati ka naaberkülad ja kokkuvõtlikult – püüame nii-öelda külaelul hinge sees hoida ja suurendada iga-aastaselt omavahelist sotsiaalset sidusust, mis on inimese heaolu üheks alustalaks.

Meie küla kõige suuremaks probleemiks on olnud läbi aastate Tallinn-Rapla-Türi maantee, mis meie küla läbib ja kus on talvel kiirusteks 90km/h ja suvel 100km/h. Kuna küla läbib valdavalt pikk sirge, siis võite ette kujutada, millised on kiirused tegelikkuses, sest tehakse ju möödasõite ja pikal sirgel on hea võimalus ka oma auto kiirust katsetada. Probleem seisneb selles, et selle pika sirge kaudu on vaja aga kodanikel liikuda külaplatsile, liigelda bussi- ja rongipeatustesse nii suvisel kui ka talvisel pimedal ajal, keerata maanteelt otse oma koduhoovi ning ületada teed, et minna külla naabrile.

Oleme juba 5 aastat teinud vallale ja maanteeametile pöördumisi ja palveid, et kiirused muudetaks väiksemaks ja et midagi selles olukorras ette võetaks, kuid ei midagi. Kohas, kus reaalselt toimus ühel aastal ka õnnetus (kurvilise koha peal), sinna kehtestati osaliselt möödasõidukeeluala, kuid muus osas on kõik sama.

Kas tõesti peab ootama, et kellegagi midagi tõsist juhtuks, et midagi ette võetaks? Kas ainuüksi õnnetus on argument muutuste realiseerimiseks?
Tänasel päeval on tulnud veel ilmseks, et kui Eestis saab reaalsuseks projekt "Rail Baltic", siis on just meie küla see, mida see "PROJEKT" läbima hakkab. Kas meie külaelust enam midagi järele jääb – see on omaette küsimus.

Meie probleemid ei ole õnneks mastaapsem kuid üks näide siiski, milliste probleemidega võib maal silmitsi seista. "Kas suudame hüüda välja loosungi: maale elama?", ütlen ka mina, nähes, kui ükskõikselt suhtub Rapla vald meie muredesse ja soovidesse. Oleme oma sooviga lahendada ohtlikke olukordi külas tegelikkuses üksinda. Jah – meil on olemas hea transport linna, jah – meil on lähim pood 4km kaugusel külast, aga meil on suur probleem – ohtlik teelõik. See läbib meie küla ning selle probleemi tõsidust on tänaseni mõistnud ainult ja ainult kohalikud elanikud ja Rapla politsei. See on reaalsus. See on üks lugu – meie lugu.