Rivipissijate hull ralli Haapsalust pealinna ehk kuidas riigil trahviraha jäi saamata
Mina, väikeste lastega ja tavalise linnaautoga jõudsin praamiga samal ajal Rohukülla ja hakkasin nende hulludega koos Eesti pealinna poole liikuma.
Et nad hullud on, selgus juba Haapsalu linnapiiril, sest minust pandi mööda kui seisvast kujust. Ütlen kohe ära, et sõitsin üldiselt terve tee 95 km/h, vahest ka kiiremini, sest närv ei pidanud vastu, kui keegi tuledega täpselt mu tahavaatepeeglisse sisse sõitis ja nii märku andis, et sõida ruttu.
Mind hämmastas, et politsei teades, mis kontingent täna sel teel liigub, ei püüdnudki tõkestada seda arulagedat ja ohtlikku kihutamist. Korra siiski politsei vilksatas puudesalus, kuid sellega on nii, nagu meie sõbralikus vabariigis nõukaajast aastakümneid olnud - vastutulijad annavad tuledega märku ja hullud, potentsiaalsed tapjad võtavad kilomeetriks hoo maha. Nii on. Kontrollitud!
Pärast seda aga jätkati endistviisi. Vilistati pidevale joonele ja pimedatele kurvidele. Sisuliselt kulges mu ees kogu aeg kaks autot kõrvuti, sest keegi kimas kogu aeg mööda. Üks auto, numbrimärgiga "---INZ" jäi eriliselt meelde, sest ta kimas lausa kaks korda minust mööda. Korra sõitsin ka mina temast, sest "INZ" lasi pissikest tee servas.
Lapsed naersid, et seepärast äkki kihutaski? Aga kui INZ minust Pärnu maanteel kui postist jälle möödus, ei saanud kimamist enam pissihäda kaela ajada. Tegelikult oli see täna seaduspära, et need kõige suuremad kihutajad tegid kõik rivikusemist enne Pärnu maanteele jõudmist. Lexused, mersud, Subarud, bemmid.
Ma sellepärast kobisen, et kunagi pidas politsei mind samal teel ööpimeduses kinni, sest mu autol udutuled põlesid. Uhkus ei lubanud õigustama hakata ning mulle tehti 40 eurot trahvi. Ma olevat ohtlik olnud.
Ok, ma maksin trahvi ebaõiglust tunnetades küll ära, kuid kindlasti olid tänased kimajad selgelt ohtlikumad. Lihtsalt kahju hakkas, kui palju trahviraha jäi riigil saamata.
