Riik peaks koolide sulgemise asemel hoopis maaelu turgutama
Mind ajendas kirjutama väikese maakooli õpetaja südamlik kiri. Olen ise samal teemal meelt mõlgutanud. Eesti riigis käib viimasel ajal eriti agar efektiivsuse taga ajamine. Ma ei ole ilmselt kõige targem inimene kommenteerimaks riigi majandamist, aga selge on ju see, et riik ei ole nagu tavaline ettevõte. Ei ole kahjuks nii, et teeme kõike nii efektiivselt kui võimalik ja kõik ongi korras. Efektiivsus ei tohiks käia Eestimaa tuleviku arvelt.
Kaotada väiksemad koolid ja tõsta selle arvelt õpetajate palka? Kõlab efektiivselt küll. Olen täiesti päri, et kõige enam kaotavad sellest lapsed, kes enam ei saa kodukoha koolis käia. Ja läbi nende laste kaotab kogu ühiskond.
Lisaks jäävad aga tööta ka väikekoolide õpetajad ja sealne abipersonal. Või peaksid ka nemad siis minema suurematesse koolidesse tööle? Selgemast selgem on ka see, et mida vähem maakoole, seda vähem on maal noori.
Kui postkontorite sulgemise puhul võis veel keegi öelda, et ega neid postkontoreid sinna maale nii väga vaja olegi, siis koolide puhul on seda vist kohatu väita. Ka haldusreform kõlab efektiivselt. Aga kas me saame ka oodatud tulemuse? Jälle jääb hulk inimesi tööta. Mis tulevik neid ootab ja kas see tulevik on enam kodukohas?
Eesti maaelu ongi ebaefektiivne. Tahaksin ikkagi küsida - kelle jaoks siis on meie Eestimaa? Suurem osa sellest on maapiirkonnad, mis on ebaefektiivsed. Kas see tähendab, et me kirjutame kahe käega alla nende hääbumisele? Kelle või mille jaoks need Eestimaa osad siis jäävad?
Kõige efektiivsem oleks ilmselt kogu Eesti elanikkond Tallinna ümbrusse kolida. Kas see tundub meile tõesti normaalne?
Ma ei oska pakkuda efektiivseid lahendusi, kuid olen veendunud, et üks asi, mida Eestimaal peaks turgutama, oleks elu väikestes kohtades ja maapiirkondades. Kuni elab Eesti küla, elab ka Eesti. Kui ei, siis ei jää ka Eestimaast pikas perspektiivis midagi järele.
Siinkohal tahaks veel ainult tänada kõiki neid tublisid inimesi, kes maal ja väikeasulates elavad ja seal elu edasi viivad. Minu arvates on see lausa riikliku tähtsusega missioon. Üritan minagi anda oma panuse maaelu püsimajäämisse, olgu siis riiklik poliitika, milline tahes. Ükskord me võidame niikuinii!
