Riigikogule: mida teha võõraste võlateadetega
Kui keegi võtab laenu, mis vene keeles on kredita ja inglise keeles loan, siis paraku ütlevad kõik sõnaraamatud selgelt, et tegemist on kohustusega, mis tuleb tagasi maksta. Ehk siis tegemist ei ole sotsiaalprojektiga. Juhul kui kiirlaene reklaamitaksegi stiilis "laenad 40 eurot, tagasi maksad 35", siis ainult majanduslik ohmu arvaks, et hurraa 5 eurot kapitalisti taskust nagu niuhti välja petetud .Ma ei väida, et kiirlaenufirmad ei peaks paremini oma klientide taustu kontrollima, kuid paraku on probleem pigem selles, et juhul kui seda tausta uurima hakatakse, tehakse seda liiga hilja.
Samas võiks Riigikogu vastu võtta hoopis Võlgniku Elukoha Tuvastamise seaduse, mis nõuaks laenaja reaalse elukoha tuvastamist- olgu siis kasvõi antud laenu väljastamise hetkel. Laenufirma jaoks oleks asi kasulik selles mõttes, et näeksid ära, kas näiteks aadress Palmi 29-12 oleks reaalselt võimalik (kui Palmi tänav oleks hoopis eramajade rajoon numbritega 1-70). Usun, et paljud nõustuksid minuga selles osas, et kuidas vabaneda võõrastest võlateadetest, mis postkasti tulevad .Elan oma kodus juba üle kümne aasta ning äkki hakkasid meie korteri postkasti tulema suvel lademetes kõiksugu võlateateid, inkassokirju ning ainus ettevõte, kuhu oli reaalselt võimalik neid võlateateid tagasi saata, oligi Maksehäireregister. Ja kirjad olid adresseeritud siis isikule, keda pole selles korteris kunagi elanud - kuna teame korteri eelmist omanikku, kellelt aastaid tagasi korteri ostsime, siis ka tema ütles, et tal pole kunagi üürnikku olnud.
Praegu pole ju küsimus näiteks selles, kas minu perekond valetaks kui ütleks, et meil pole üürnikku või ka lihtsalt sellenimelist elanikku olnud (ja isegi kui olekski, siis mis seos oleks meie korteril miski jobu võlgadega). Või kas korteri eelmine omanik teadis seda võlgnikku, keda meie pere korterist taga otsitakse ja valetas meile. Probleem on hoopis selles, et tänasel päeval võib sisuliselt iga suvaline kloun väita, et elab mingis majas, mingis korteris ja sisuliselt pole justkui muud võimalust vastupidist tõestada. Kuna inkassode poolt saadetud kirjadel on peal ainult firma logo, kuid mitte tagastusaadressi, siis pole sisuliselt ka Eesti Postil võimalik võõraid võlateateid kirjasaatjatele tagasi saata.
Et asi oleks selge, siis küsimus ei ole ju võlgade tunnistamises või mittetunnistamises. Ehk siis kui mu selgitus pole juriidiliselt arusaadav, siis maakeeli öelduna ei käi jutt sellest, kas kellegile anti laenu või mitte ja kas laenaja on võlgu. Küsimus on selles, et iga suvaline pahatahtlik või ka naiivne tola võib rahumeeli anda enda elupaigaks mingite suvaliste inimeste koduse aadressi ja hiljem tõesta, kuidas tahad, et sul pole antud võla/võlgade ja selle laenajaga mingit seost. Inkassod väidavad, et nendega ei tehta koostööd ja neid võlateateid tagasi pole ka võimalik saata, sest kirjadel aadressi peale Maksehäireregistri pole, kuhu tagastada võõrad võlateated.
Kui ajakirjanduses oli mõni aeg tagasi juttu, et tarbijat teavitati korrektselt ainult kahes kohas ja kontrolliti kümneid firmasid, siis on asi ju riigi seisukohalt üsna naeruväärne. Kui kontrollitakse 64 veebilehte ja korrektselt edastab infot ainult 2, siis ilmselt võiks ja peaks Riik jõulisemalt sekkuma või siis ütlema, et pole taolist naljanumbrit nagu Tarbijakaitse üleüldsegi vaja. Mõelda vaid, kui isegi reisibürood ja veebipoed täidavad kõikvõimalikke nõudeid protsendiliselt täpsemini ja Tarbijakaitseametil on Must Nimekiri veebipoodidest ja reisibüroodest, siis taolise avalduse peale võiks ju eraldi välja tuua need 2 firmat, kelle tegevus vastas seadustele.
Ma ei õigusta laenamist ja laenude tagasimaksmata jätmist, kuid arvan, et riik võiks ka jõulisemalt sekkuda firmade tegevusse, mis seadusi ei austa ja kui Eesti Vabariigi seaduste üle irvitatakse, siis poleks vist ka ime, kui äkki nii mõnegi laenufirma "turundusosakond" käiks linna peal suvalisi kortereid kaardistamas. Mis seal viga ju, mingi suvaline Pudeli-Mart või Süstla-Dima ütleks enda aadressiks mõne suvalise Kadrioru maja või Haapsalu korteri ning olekski hea sinna Kadriorgu või Haapsallu inkassoteateid saata. Pudeli-Mart või Süstla-Dima aga saaks suvalistelt firmadelt edasi laene võtta ning aga suvalisi aadresse enda elukohtadeks märkida.
Äkki ma liialdan, kuid olen päris mitmelt tuttavalt kuulnud, kuidas tema elukohta tuleb lademetes inkassoteateid kellegi nimele, kes pole seal korteris või majas kas kunagi elanud või on seda teinud väga ammu . Ja kahtlustatakse ühe kiirlaenufirma kunagist reklaami, kus oli võimalik 50 eurot teenida kui märkida veebilehel üles oma sõbrad ning nende elupaigad . Muudkui aga reasta inimesi ja elukohti ning keegi isegi ei kontrolli, kas antud isik seal enda elukohaks märgitud paigas elab või üldse kunagi elanud on. Kirjad aga tulevad ning tegemist oleks praeguses olukorras justkui legaalse rämpspostiga "firmad ju peavad oma rahad tagasi saama". Teisest küljest pole jällegi mingi laenufirma tegematajäänud taustakontroll minu arvates küll piisavaks põhjuseks pelgalt ühe inimese (Laenupetturi) andmete järgi kõikvõimalikke võlateateid saata .
Ühest küljest kui keegi pole kuskil aadressil kunagi elanud, siis ummistatakse võõraste inimeste postkaste ja raisatakse kolmandate isikute aega, kes peavad võõraste võlateadetega jändama . Teisest küljest jällegi võib kindlasti paljudel juhul taoliste kontrollimatute võlateadete saatmisega ka halvendada nii mõnegi korteri või maja müümist või väljaüürimist, sest kui on valida, kas puhta postkasti ja ilma võlateadeteta. Või siis korter, mille postkast on võlateadetest ummistunud, pole vist palju vaja arvata, millisel kinnisvaral on müümisel eelis. Eriti alatu ja suisa pahatahtlik oleks antud asi veel sellisel juhul, kui taolist võlgnikku pole sellel aadressil kunagi elanudki või on elanud üsnagi ammu ja parimal juhul on olnud omaniku ja üürniku suhe . No ja loomulikult ei vastuta omanik üürniku tegude eest ja vastupidi. Parandage mind kui ma eksin .
