Reklaam või puhas porno?
Kerides uudisteportaali lehel uudisvoogu allapoole, märkan üsna pea paremal pool modellifiguuriga näitsikut, keha katmas vaid kaks kollast silti kirjadega OMG! ja WOW! Veidi lähemalt uurides selgub, et tegu on Kaubamaja reklaamiga, mis kutsub tarbijaid järjekordsele Osturallile.
Kõndides linnas bussipeatuse poole, jääb ootepaviljoni seinal silma suur plakat, mis annab teada, et tuntud pesupoodi on saabunud uus kollektsioon. Reklaampostril on aluspesus naine, silmad flirtivalt kaamerasse suunatud, sõrm suus. Nagu Playboy kaanepilt, mõtlen.
2007. aastal viidi Londonis läbi uuring, milles otsiti vastust küsimusele, kas seks müüb. Hulk inimesi jagati kahte gruppi. Ühele grupile näidati seksuaalse alatooniga reklaame, teine segment vaatas seksivabasid reklaame. Selgus, et seksuaalse alatooniga reklaamides promotud tooteid ei mäletatud paremini kui tooteid, mida reklaamiti ilma seksita. Ka on palju räägitud, et liialt seksile ja alastusele rõhuvad reklaamid peletavad naiskliente eemale. Arvan, et Kaubamaja kui kasumit taotlev ettevõte peaks rohkem mõtlema sellele, kuidas naiste hulgast järgmisi reklaamiohvreid välja noppida, mitte riskima tarbijaskonna vähemisega. Vaevalt et reklaamis nähtud paljas naisekeha tõmbab kliente allahinnatud šampoone ja kõrvaklappe ostma, olgugi et Osturalli ajal ostetakse palju läbimõtlematult kõike, mis silma jääb.
Seks müüb seksi. Paljaste naistega reklaamid jäävad küll mehepoegadele silma, ent kui suur on tõenäosus, et nad pärast mäletavad, mida reklaamiti? Pigem kogub taoline reklaam lihtsalt klikke, ent see pole teatavasti ostukeskuse põhieesmärk.
Teisalt on teadlased väitnud, et seks ikkagi aitab müügile kaasa. Nimelt aktiveerib atraktiivse vastassoo esindaja vaatamine ajus selle osa, mis paneb inimesi käituma impulsiivselt (loe: sooritama äkkoste). Seega tundub justkui, et Osturalli reklaam on otse kümnesse. Nokk kinni, saba lahti.
Olgu selle alastuse ja müüginumbrite tõstmisega, kuidas on, naaseme eetikaküsimuse juurde.
Mõned aastad tagasi käisin bussireisil. Üks lähedane juhtis mu tähelepanu huvitavale seigale - kui Baltikumis ja Poolas torkasid silma seksuaalse alatooniga reklaamid, siis Tšehhi jõudes olid need justkui luuaga minema pühitud. Ka Austrias oli põhitähelepanu juhitud toote/teenuse omadustele, mitte alastusele. Reklaamid tundusid olevat palju läbimõeldumad, ratsionaalsemad, ei jätnud endast odavat muljet. Kuna reklaam on tuntud ka kui maine kujundaja, siis antud juhul toimis see riigi visiitkaardina, mis annab palju informatsiooni levinud väärtushinnangutest ja arusaamadest. Meedia, sh ka reklaam, on tema tarbijate nägu.
Mõttekoht.
Eesti on end alati pidanud teistest endistest sovetiriikidest edukamaks, rohkem lääneriikide eeskujul käituvaks üpriski mainekaks riigiks. Paradoksaalsel kombel võib pea igast meediaväljaandest ja kommentaariumist lugeda, kuidas nii mõnigi rahvuskaaslasest eevatütar ei oska piiri tõmmata loomuliku, heas mõttes naiseliku seksikuse ja odava seksikuse vahel. Mida külvad, seda lõikad - kuigi palju oleneb ka kodusest kasvatusest ning lastetoast kaasa antud väärtushinnangutest, siis noorsoo põhimõtete kujunemisele aitab reklaam paljuski kaasa. Ehk tuleks siinkohal mõelda reklaami mõjule Eesti ühiskonnas?
Tänavale ülesriputatud poolpaljaste näitsikutega reklaamplakateid näevad tahes-tahtmata kõik - põngerjad ja eakad, kohalikud ja turistid, mehed ja naised. Ma ei leia, et pornograafia, seksikus ja alastus peaksid keelatud olema, vastupidi, neil kolmel komponendil on ühiskonnas oluline osa, ent iga asja jaoks on oma koht. Kui avalik reklaam on osa riigi ja sealse rahva visiitkaardist, siis kas pornograafia on see, millega soovime särada, mille abil kujundame oma mainet?
