Esimene kõne sinna oli lühidalt öeldes suunav. Kummel, No-spa, Espumisan ja valuvaigistid. Öeldi, et kui tunni jooksul parem pole hakanud, siis helistaks tagasi ja kutsume kiirabi.

Tund läks mööda ja valu läks aina hullemaks. Helistasime tagasi ja võttis vastu uus isik. Nagu ikka, tuli lugu uuesti ära rääkida ja uuesti abi küsida. Soovitati nüüd keefiri ja mustika kisselli. Tormasin kohe poodi ja soetasin need asjad elukaaslasele.

Läks jälle tund mööda ja valu oli kannatamatu. Proovisime viimast korda sinna nõuandeliinile ja nagu ikka uus inimene, uuesti rääkisime loo ja saime vastuseks, et oh jummel, kuidas teile küll keefiri soovitati, see küll head ei tee. Noo palju õnne, mida te seal liinil siis soovitate? Absoluutselt igal korral saime nõustamisliinilt täiesti erinevat infot. See selleks. Viimane isik soovitas siis ikka kiirabi kutsuda või EMO-sse sõita.

Mööda keldrit

Läksime ca 22.30 ITK erakorralise meditsiini suunas. Võtsime järjekorranumbri. Ootasime ca 2 minutit lihtsalt seistes ja mu närvirakud hakkasid tõmblema "erakorralise" abi kiirusel. Elukaaslane käskis mitte ärrituda. Lojaalse mehena pidasin sellest kinni. Passides veel umbes 2-3 min, tuli see sama inimene, keda nägime suhtlemas kolleegidega igapäevastel olmeteemadel registratuuri ja võttis meid vastu.

Elukaaslane kurtis oma mure ära, et ebaloomulikult suured valud. Vastuseks saime, et aga äkki on naistega seotud probleemid (menstruaalvalud) ja suunas meid edasi naistearsti juurde, mis asub täiesti teises üksuses. Teatavasti on seal A,B ja C osakond. Osakond asus täiesti teises pooles ja kuna õhtuti on esiuks kinni, siis sissepääs oli maja tagumises osas.

Kõndisime siis sinna, naine suurtes valudes ja ilmselgelt polnud need seotud "naiste probleemidega". Saime sisse. Nägime seal rasedat naist oma murega ja üks paar oli veel. Rääkisime oma loo sealses registratuuris ära, nemad pööritasid silmi, et huvitav, miks meid küll sinna suunati. Uuringud sai siiski seal ära teha.

Maksime siis 5€ visiiditasu ja ootasime järjekorras. Kuna naisel olid valud hooti, siis oli tol hetkel valudega pisut vaiksem. Ei möödunud õnneks kaua, kui kutsuti naine juba kabinetti. Tehti uuring ja asusime ootama. Teatavasti uuringute tulemuste ootamine võtab paraku aega ja möödus umbes poolteist tundi. Selleks ajaks olid elukaaslase valud olid juba vägagi piinavad. Käskisin tal minna uurima, et äkki saab mingeid valuvaigisteid või on oodata juba tulemusi. Naases tagasi tilgutiga, kus oli valuvaigistav vedelik. Hakkas veidi kergem.

Möödunud oli peaaegu kaks tundi ja siis sai tulemused kätte. Selgus, et on suur põletik, tulemus ei näita kus, vaid tuleb edasi uurida. Kutsuti siis günekoloog, kes vaatas omakorda asjad üle ja ütles, et tema ei leia midagi ja suunas tagasi EMO-sse. Saime siis läbi maaaluste käikude sinna EMO osakonda kõnnitud ja meid suunanud arst suunas otse registratuuri tagasi. Taas ootas meid seal ees sama inimene, kes enne elukaaslase naistearstile suunas. Õnneks, kuna asi oli selleks hetkeks saanud kiireloomulise mõõdu, läbiti mõningad kiired küsimused ja suunati kohe edasi.

Kaardid vahetuses

Mind aeti elukaaslase dokumentidega tagasi registratuuri, et teha uus patsiendikaart. Küsisin, et miks see tarvilik on, ta juba ju sai oma kaardi. Vastuseks kõlas, et günekoloog ajas eelnevalt mainitud raseda naisega kaardid segamini ja mu elukaaslast peeti rasedaks. Vahetusse läinud dokumendid polnud veel neile saabunud.

Asi tipnes sellega, et mult küsiti uuesti 5€ visiiditasu. Küsisin, et mille eest ma uuesti tasuma, kui me just äsja tasusime selle naistearsti registratuuris. Vastuseks sain, et günekoloog ei kirjutanud patsiendi-kaardile, et tegu on edasisuunamisega. Küsisin, et mis see siis oli kui arstiga koos meid juhatati teie juurde mööda majaalused käikusid? Vastust ei antud, paberil seda kirjas polevat.

Muidugi maksin uuesti selle 5€, sest kell oli juba 2.00 öösel ja ausalt öeldes uni pressis ka peale, et mitte sügavamale vaidlusesse lasta. Saabub siis elukaaslane ca 1-1,5h hiljem tagasi ja saime lõpuks ära minna. Tagasisõidul rääkis, et tal mao limaskesta põletik ning määrati mingi rohi.

Naise kirjeldused valvearstide juures

Saabus elukaaslane siis sinna sisse. Alguses ei tehtud temast üldse välja. Ootas seal ca 15 min, kui temast üldse välja tehti. Pöörduti pika ootamise peale tema poole , et mitmes kuu teil on? Elukaaslane ehmatas ära, et mis mõttes? Ta pole ju rase. Peale seda ei saadud aru asjast ja tuli teine arst sama küsimust küsima. Vastus oli loomulikult, et pole rase, vaid väga suured kõhuvalud ülakõhus.

Lõpuks kuulis, et temast räägiti. "Ma ei tea, anname No-spad ja laseme tal minna," kuulis elukaaslane valvearste rääkimas. Selle peale tõmbas elukaaslane kardina eest ja läks ka juba närvi, et kui ta jälle seda no-spad saab, siis seda oskab ta kodus ise ka võtta. Selle peale algul ei vastatud midagi ja mõne aja möödudes tuli arst juurde ja küsis, et "mida sa siis sooviksid?".
Ühesõnaga lõpuks anti ikkagist mingit tugevat valuvaigistit ja valu oli möödas kuni järgmise päeva lõunani. Määrati mingi rohi ja loeti sõnad peale, et tuleb dieeti pidada.

Ausalt öeldes jäi väga palju ebameeldivat kirjutamata, kuid 100% saan väita, et nende arstide ülbus, ükskõiksus ja lugupidamatus jättis ikka väga kõvasti soovida. Kas tõesti see on meie riigi erakorraline meditsiin, kus abi pole saada? Erakorralise meditsiini tunnuslause - inimlikult inimesega. No tõesti, mitte ühte ainsat inimliku poolt polnud näha

Lõppnoodiks tahaks ka midagi head öelda, nimelt antud naistearst ja sealsed inimesed olid vägagi kaastundlikud ja suurepärased mõistjad. Abistasid igati ja lohutasid, kui oli valus. Ei olnud ühtegi ebamugavat kommentaari ja kõik oli suurepärane!