Räuskamise kaitseks
Aga neljapäevaõhtust „Kolmeraudset“ vaatan ma üsna korrapäraselt. Ka seda kurikuulsat saadet, kus istus Peeter Oja, vaatasin. Pean tunnistama, et olin esialgu väga jahmunud, sest säärast sõimu kellegi aadressil, mis Oja suust kõlas, polnud ma tükk aega kuulnud. Kes saadet jälgis, see loomulikult teab, mis sorti sõnad seal lendasid.
Ent sõimlemine polnud ainus, millest Oja jutt koosnes. Tema sõnavõtus oli terve hulk argumente, näiteid, küsimusi ja muud.
Kuna ma saadet vaadates teemast suurt midagi midagi ei taibanud, sest ka kolmapäeval ilmunud Oja artiklit polnud ma lugenud, siis istusin järgmisel päeval arvuti taha ja hakkasin lugema. Hoolega. Lugesin läbi ka Väino Koorbergi vastulause ja üht-teist veel. Sealhulgas terve koormatäie netikommentaare. Ütlen ausalt, et nii palju pole ma neid vist veel kunagi lugenud.
Nende hulgas leidus väga palju niisuguseid, mis olid iroonilise varjundiga – umbes nii, et miks üks mõnitaja teist samasugust üldse arvustab –, aga loomulikult oli ka pooldavaid arvamusi. Kusjuures nii veebis ilmunud artikli kui ka pärast „Kolmeraudse“ saadet treitud lugude juures. Ja neid pooldavaid sain vähemalt mina rohkem kokku.
Ja siis ma hakkasingi mõtlema, miks see nii on. Kas pole tavaks keegi, kes läheb otse-eetrisse teist inimest limukaks, molluskiks ja s**ajunniks sõimama, avalikult hukka mõista? Olgem ausad, ega Oja ennast ju tagasi ei hoidnud. Pigem vastupidi. Ta ütles välja kõik, mida ta ühe konkreetse inimese suhtes arvab. Ja leidis endale toetajaid. Mis sest, et suur osa neist üksnes anonüümselt sõna võtsid.
Ma ei taha uskuda, et asi seisab ainult Oja isikus, kuigi tema kuulsus mängib muidugi olulist rolli. Ma arvan pigem, et ikkagi tema sõnavõtt on see, mis paljud inimesed mõtlema pani. Ja seda võib-olla isegi mitte niivõrd sisu, kuivõrd hoopis vormi pärast.
Võib-olla hakkab meil lihtsalt kõrini saama kirjutajatest, kes ei julge rääkida asjadest ausalt, vaid eelistavad selle asemel vorpida poliitiliselt juba liigagi korrektseid artikleid. Otse loomulikult tekitab see jõuetust, kui inimene tahaks kuulda arvamusavaldusi tõesti olulistel teemadel, aga avab lehe ja peab leppima hoopis Agu Uudelepa heietusega mingist rahatähtede teemapargist (härra Uudelepp, ei ole mõtet isiklikult võtta).
Iivi Anna Masso ütles hiljuti „Vabariigi kodanike“ saates, et Eestis kohtab rohkem lahmimist kui tõsist kriitikat. Mõeldes Ojale, võiks ju sellega isegi nõustuda. Aga fakt on ka see, et liiga ninnu-nännu kriitika – noh, selline, et kõigil on õigus ja kõik on vahvad – ei vii meid ammugi kuhugi.
Ehk vajabki üks ühiskond paari-kolme valvekoera, kes julgevad sõna võtta teemadel, millest ülejäänud vaikida eelistavad. Tehtagu seda siis kas või räusates, kui tundub, et muidu kohale ei jõua.
