Raul Adlas: ei taha mõelda, mis juhtuks omaalgatuslikult piiratud liiklusega siseõues, kui midagi plahvataks!
Delfi Rahva häälele kirjutas lugeja Tallinnast Mustamäelt, kes avastas ühel päeval, et ta ei saa autoga oma maja juurde sõita, sest kõrvalmaja ette on pargitud kiirabiauto. Lugeja tunneb huvi, millistel tingimustel on operatiivsõidukitel lubatud ülejäänud liiklust takistada. Küsimust kommenteerib Tallinna Kiirabi peaarst Raul Adlas.
"Nädal tagasi kell 10 hommikul tulin poest tagasi oma Mustamäe tee kodu poole, kuid avastasin äkitselt, et ma ei pääsegi koju, kuna tee peal ees on kiirabiauto.
Minu maja asub kohas, mille sarnaseid on Mustamäel palju - sisehoovis, kuhu pääsemiseks tuleb mitmest teisest majast mööda sõita, mööda üherealist õueteed. Kiirabiauto oli pargitud sisuliselt täpselt keset seda teed, ilmselt seetõttu, et pääseda võimalikult lähedale hädalise trepikojale.
Nõnda tekkis aga olukord, kus mitmest suurest kortermajast ei pääsenud mitte keegi autoga ei sisse ega välja - alternatiivset teed ei ole olemas. Kiirabiautost paari meetri kaugusel oli mitu tühja parkimiskohta, kuid neid polnud kasutatud. Auto sees ega kõrval polnud mitte kedagi.
Loomulikult mõistan kiirabi vajadust parkida maja välisuksele võimalikult lähedale, kuid kas paari meetri võitmiseks on mõistlik blokeerida täielikult sadade inimeste kodutee, ning kas see on üldse lubatud?" küsib lugeja.
Lugu kommenteerib Tallinna Kiirabi peaarst Raul Adlas:
"Probleemitõstatus on äärmiselt õige: ei möödu päeva, kui mõni kiirabibrigaad ei pääse oma patsiendini, kuna ligipääs majani on blokeeritud nende majade elanike poolt betoonplokkide, tõkkepuude või muude takistustega. Sellised õueala liikluse omaalgatuslikud piirangud muudavad manööverdamise majade vahel võimatuks.
Ühistud ei ole oluliselt oma majade juures olevat parkimisala muutnud sellest ajast alates, kui majad planeeriti ja ehitati. Kui siia juurde veel lisada majade numbrite puudus kõigis külgedes, siis kokku võibki öelda, et inimesed Tallinna magalates sageli ise takistavad endale abi saamist.
Usun, et ei pea vastama küsimusele, mis on prioriteetsem, kas elu ja surma vahel vaakuva inimese päästmine või mõne inimese mugavus teha oma ukseni jõudmiseks väike ümbersõit. Meedikud valivad alati inimelu päästmise!
Väga soovin, et ühistute liikmed oma koosolekutel arutaks, kuidas paremini korraldada oma kvartalisisest liiklust ja tagada vajadusel abi kohalesaabumine. Kui vaadata lumisel talveõhtul pilti pilgeni täispargitud suletud kvartali siseõuedest, siis ei taha väga ette kujutada stsenaariumit tulekahjust või plahvatusest!
Mis aga puutub vabadesse parkimiskohtadesse ja kiirabiautosse, siis kui kiirabi saabudes on võimalik sinna manööverdada ja ei ole väga kiiret, me ka sinna pargime. Sageli aga kestab kiirabi visiit üle tunni ja selle ajaga on mitu korda parkimiskohtadest inimesed tulnud ja läinud. Paljud meie haiged tuleb autosse kanda kanderaamil, seetõttu ka pargime auto võimalikult ukse juurde. Elu päästmine ikkagi eelkõige. Rohkem empaatiat!"
