Rahvaloendaja, lase pererahval magada!

Lugesin Õhtulehest artiklit "E-loendusel korralikult osaletud, kuid rahvaloendaja koputab ikka uksele!" kus Rahvaloenduse projektijuht Diana Beltadze ütles, et loendajaid ja loendatavaid on palju ja seepärast ei saa nad välistada, et mõni rahvaloendaja on sattunud ka küsitlema mõnele aadressile, kus tegelikult on juba kõik korras.

23 veebruari õhtul tulin väsinuna töölt. Kella 21.30 paiku läksin duši alla, kui kuulsin äkitselt läbi veesolina uksekella. Komberdasin poolpaljat seebivahusena esikusse ja vaatasin läbi uksesilma, et kes see tuttavatest  ilma ettehelistamata ukse taha on ilmunud. Suur oli minu üllatus, kui ukse tagant  vaatas vastu võõras nägu, käes telerist tuttav kohver ja kaelas sall - rahvaloendaja.

Kuna olin ennast e loenduse esimesel päeval interneti teel ära loendanud, siis olin täiesti kindel, et rahvaloendaja mind ei külasta. "Mida tema siit tahab? Kas ta ei tea mis kell on? Kas peaks ta sisse laskma? Pesemine ju pooleli"   keerlesid mõtted mu peas. Seni, kuni iseseisvalt  omaette arutlesin, asus rahvaloendaja trepist alla kõndima.

"Kas peaks teda tagasi hüüdma? Ah las olla, jätku enda kontaktandmetega lipik postkasti küll  ma siis talle helistan ja küsin, miks ta mu ukse taha tuli."

Lõpetasin pesemise, riietusin ja läksin alla postkasti rahvaloendaja teadet otsima, aga mida polnud oli teade.

Äkki ta eksis uksega ja sai oma veast aru, mõtlesin trepist üles ronides ja otsustasin asja unustada.

26. veebruari hommiku kaheksa paiku ärkasin selle peale, et keegi andis pingsalt uksekella. Kuna olin just mõned tunnid varem magama heitnud, tõusin üpris ärritunult, ise pobisedes, et magada ka ei lasta. Läksin ukseni ja vaatasin  läbi uksesilma - jälle rahvaloendaja.

"Vabandage, kas te ikka teate, et täna on pühapäev ja kell on alles 8.15," pobisesin läbi ukse, "ja üleüldse ma olen ennast juba interneti teel loendanud, ma ei saa aru miks te mind  pühapäeva varahommikul tülitate, jätke postkasti enda kontaktnumber ja võtan teiega normaalsel kellaajal ühendust," lõpetasin kiiret meie vestluse.

Hiljem leidsingi postkastist paberi telefoninumbriga . Helistades jäetud numbril  kontrollis loendaja arvutist mu andmeid ja teatas: "Jah tõesti, teil on loendus tehtud!".

Milleks siis see asjatu tsirkus? Saan aru, et rahvaloendajad teevad vaid oma tööd, kuid tehku seda normaalsel kellaajal. Pole normaalne, et inimesi hakatakse tülitama varahommikul või siis õhtul hilja. Eriti, kui tegu on nädalavahetuse või pühade eelõhtuga.