Loomulikult kaasneb selle mölluga tavapäraselt ka meeletu ärapanemine ja parteid hakkavad teineteise peale näpuga näitama rohkem kui tavaliselt. Valijad, need oleme meie, hakkavad kuulma, mida üks või teine partei on vahepeal head teinud ja mida teised on teinud pahasti.

Tavaliselt paistab näiteks Keskerakond silma erakordse agarusega Reformierakonna mustamisel. Reform ei jää ka võlgu, aga ei lähe samas enamasti nii kaugele, kui tema oponent. On ka neid erakondi, kes püüavad jääda viisakaks teiste suhtes, aga kiidavad samas ennast nii palju, kui suudavad. Viimane on loomulikult mõistetav - reklaam ongi ju enda kiitmine.

Mis aga puudutab neid lubadusi, mida vasakule ja paremale ohtrasti jagatakse, siis need kipuvad sageli jäämagi lubadusteks. Lubadusel ja valimislubadusel on Eestis selge vahe. Kui ma luban oma sõbrale, et aitan tal küttepuid lõhkuda, siis on igati kohane seda teha. Kui aga partei lubab emapalga tõstmist ja teeb seda enne valimisi, siis on tänaseks juba selge, et ülearuseid lootusi sel teemal hellitada ei tasu.

Samavõrd tõelähedased kui lubadused, on ka süüdistused. Näiteks olla Ansip süüdi Eesti jahedaks muutunud majandusseisus. "Huvitav," mõtleb tavaline inimene, "kas tõesti on Ansip nii vägev mees, et terve maailma majanduse suutis kriisi viia?" Mind väga huvitab, mida oleks teinud süüdistav partei, kui oleks ise olnud sel ajal võimul, kui kogu maailma majandus kolinal kukkus? Või kui olekski olnud mingi vettpidav ja toimiv plaan, kuidas olukorda päästa, miks siis ei astutud vastavaid samme? Kas tõesti sellepärast, et see partei polnud valitsuses jõupositsioonil? Mina arvasin, et iga partei ja ka riigikogus oleva sõltumatu liikme südameasi ja peamine ülesanne on riigi ja kodanike heaolu tagamine.

Nii vanad tuntud leerid kui ka uued tulijad, muidugi ka üksikkandidaadid, kes selgi korral hakkavad hästimakstud töökohtade pärast meeletut võidujooksu jooksma, teavad ilmselt, et valituks osutudes on nende üks peamisemaid ülesandeid hakata kiiresti välja mõtlema, miks antud lubadused pole täidetavad ja kes selles süüdi võiks olla. On ju siililegi selge, et kõike, mida valimiste eel tähelepanu saamiseks ja eneseupitamiseks kokku räägitakse, ei saagi täita või siis pole ühe töötsükli vältel neid lihtsalt ajaliselt võimalik realiseerida. Aga see pole ju oluline. Oluline on, et kuni hääletussedeli urni kukkumiseni valija neid asju usuks ja tema meelt miski ei muudaks.

Millest selline skepsis? Eks ikka loomulikult kogemustest. Ma olen aja jooksul hoolega kuulanud, mida lubatakse ja uurinud, milline kava kellelgi on. Seni on kahjuks läinud nii, et enamik asjadest, mis on olnud mulle olulised, ei ole siiski realiseerunud nii, nagu lubati. Kavad ja plaanid, mis iga erakonna kodulehtedel seisavad ja tulevikku helge suvehommikuna kirjeldavad, on kirjanduslikult kaunid ja positiivsusest pungil. Kuid tavalist inimest, maksumaksjat, valijat huvitab tegelikult tulemus, mitte kavad ja lubadused. Minu meelest on viimane aeg, et viimaks midagi hakata ka ära tegema. Kas see üldse reaalne on, ei julge eriti uskuda. Kui uued jõujooned on pärast valimisi maha märgitud ja inimesed saavad ennast 101-le mõeldud saalis mugavasti sisse seada, hakkab peaasjalikult toimuma oma positsiooni säilitamine, mitte südame ja jõuga pingutamine riigi ja rahva heaolu parandamise nimel.

Mida siis teha minul ja teistel, kes ajaga on aina pettunud ja kes on muutunud üliskeptilisteks? Kelle poolt valida? Kas jätta siis tõesti valimata? Tundub ju, et sisuliselt polegi vahet, kes on valitsuses. Erinevatel aegadel on ju erinevaid partisid ja inimesi olnud tüüri juures. Aga jämedas joones on kõik ikka samasugune kui alati. Ka täiesti uuest, seni tundmatutest inimestest koosnevast valitsusest ei pruugiks tingimata midagi erilist muutuda. Sest ka nende peale oldaks kadedad ja jätkuks küllalt jõude, kes hästimakstud riigikogu- ja ministrikohti ihaldaksid ja neile kaikaid kodaratesse loobiksid. Ja hakkakski kõik täpselt samamoodi pihta. Kes olen mina, et ma kritiseerin? Mida teeksin mina ise teisiti? Tõesti ei tea, väga võimalik, et püüaksin ka ihu ja hingega oma kättevõideldud hea töökoha pärast võidelda, jättes peamise - riigi edendamise - tahaplaanile.

Tänaseni siiski veel säilinud kodanikukohus ja seaduskuulekus aga siiski ei luba mule veel valimistele minemata jätta. Tuleb ikka minna ja teha mingi otsus. Kas siis selle põhjal, kelle jutt Eesti eest seismise tahtest kõige ilusam tundub või selle, kelle kujutletav pudrumägi enam isuäratav on.

Saabuv tulevärk koos kõige selle juurde kuuluvaga, mis mingiks ajaks kõik meediakanalid täidab ja meie postkastid värvilistest lehekestes pungitama paneb. Nii et nautigem! See on meie endi makstud kallis ja sündmusterohke meelelahutus!