Raadio2 saates „Olukorrast riigis“ arutasid raamatukogude kogude koostamise ehk komplekteerimise „keerdsõlme“ ajakirjanikud Anvar Samost ja Kalle Muuli. Kondiks Samosti ja Muuli hambus oli keegi naistekate kirjanik Barbara Cartland, kellest Samost ei teadnud, kas too ikka elab, kirjaniku loomingust rääkimata. Kui ajakirjanikud on plaaninud midagi konkreetset vaagida, võiks eelnevalt kas või internetiski sobrada.

Barbara Cartland, täpsemalt Dame (Mary) Barbara Hamilton Cartland (9.06.1901 - 21.05.2000) on UNESCO andmeil tõlgitud autorite järjestuses seitsmendal kohal maailmas. Tunnistan, et ka mina ei ole mitte ühtegi Cartlandi raamatut lugenud ega kavatse ka lugeda, ent hukka ka ei mõista ei kirjanikku ega tema teoste lugejaid.

Saates „Olukorrast riigis“ veeres heietamine edasi (analüüsist ei saa rääkida). Cartlandile, pigem küll tema raamatuid laenutanud lugejaile heideti ette, et autor saab palju laenutushüvitust (täpsustus, seda saavad ilmselt pärijad) jne.

Ajakirjanik Muuli pakkus, et kui kultuuriminister Rein Lang kavatseb eelarve kokkuhoiu eesmärgil keelata maksumaksja raha eest massikirjanduse ostmise raamatukogudele, võiks neid raamatuid hakata laenutama sümboolse raha eest.

Juhul kui ikka elame õigusriigis, tuleb järgida asjakohaseid õigusakte. Meie loos on järgimiseks põhiseadus, rahvaraamatukogude seadus ja ka UNESCO rahvaraamatukogude manifest, mille arvestamiskohustus on sätestatud ka rahvaraamatukogude seaduses. Neist seadustähtedest johtuvalt tasub teada, et rahvaraamatukogud kuuluvad kohaliku omavalitsuse pädevusse, ja ainult sinna.

Nüüd pisut asjakohaseid arvandmeid rahvaraamatukogude töömailt. 2010. aasta andmeil said Eesti rahvaraamatukogud raha nii riigi- kui  ka kohaliku omavalitsuse eelarvest, esimeselt umbes 17%, teiselt aga 83%. Kulude osas pakub ehk huvi komplekteerimiskulud, mis keskmiselt olid ca 18% kogukuludest.

Barbara Cartlandi raamatuid olla rahvaraamatukogudes laenutatud ühtekokku 13 400, mis laenutuste üldarvust näiteks aastal 2010 oli 0,16%.

Tõsine, asjakohane analüüs, vajab hoopis teistsuguseid andmeid — näiteks laenutuste arv keeleti, sisuti (st ajaviitekirjanduse ja nn väärtkirjanduse laenutustelt) jne. Paraku puudub meil ju hea ja kurja tundmise ehk väärt- ja ajaviitekirjanduse määramise margapuu.

Mis puutub laenutuse maksustamisse, siis teadmiseks, et see on seadusega välistatud ja lisaks sellele on määramatu maksustamise ajapiir — kas maks kehtib nt aasta, kaks, kakskümmend või veel kauem?

Anvar Samost pidas Helsingi raamatumessilt naasnuna vajalikuks ka Eestis taoline üritus ette võtta. Taas soovitus — olla Eesti raamatukogudes toimuvaga rohkem kursis. Rahvusraamatukogus on ikka meie kirjastuste toodangut tutvustatud ja müüdud.