Tänu avalikkusele, mis rahva teenreid tihtipeale adekvaatsemalt hinnata suudab kui kõiksugu auhindu väljaandvate organite liikmed, jäeti see väärtegu õnneks siiski tegemata. Oma osa mängis kindlasti ka Vaclav Havel, kes Putiniga sama pulga peal seista ei taha.

Sellest pretsedendist võiks aga eeskuju võtta ka Eesti avalikkus. Päris kindlasti tuleks seda teha Eesti valitsusel, kuid silmakirjalike kommunistide käest nii eetilist tegu ei julge oodata.

Meenutagem mõne aasta taguseid juhtumeid — Eesti vabadusvõitleja Enn Tarto loobus talle presidendi poolt omistatud Valgetähe ordenist. Sama tegi ka Valdur Raudvassar, kellele omistati Riigivapi IV klassi aumärk. Oma aumärkidest on loobunud teiste hulgas veel Endel Ratas ja Ott Sandrik.

Rõõmsalt võtavad oma teenetemärke aga vastu sellised kaksikmoraali suurkujud (jääb muidugi üldse arusaamatuks, miks neid neile jagatakse) nagu Ants Veetõusme, Andrus Ansip, Ain Seppik, Veljo Kingsepp jt.

Tuletan siinkohal nooremale põlvkonnale paari sõnaga meelde, milliste teenete eest meie riigi president ordeneid jagab.

Veljo Kingsepp, kes oli 1980. aastal Mäetaguse vallavolikogu esimees, tõmbas 1980. aastal maha Eesti lipu. Ain Seppik osales oma rahva okupeerimises ja represseerimises, pannes sellega (lähtuvalt Genfi 1949. aasta konventsioonist) toime aegumatu sõjakuriteo. Andrus Ansip omab kommunistlikku minevikku, peale selle osales ta ka omaaegse tunnustatud elektrokeemiku, Eesti vabadusvõitleja, Jüri Kuke tagakiusamises. Viimane saadeti lõpuks nõukogude ajal vangilaagrisse, kus ta peatselt hukkus.

Analoogseid juhtumeid võib Eesti riigiteenrite kohta palju leida. Kummalisel kombel pole aga Eesti ajalooõpikutesse ilmunud ühegi Eesti vabadusvõitleja nime (isegi mitte sellesse, mille kaasautor Mart Laar on). Eesti avalikkus vaatab ainult pealt, kuidas riigi antikangelased üksteisele kõrgeid ordeneid rinda riputavad.

Siit ja sealt on politoloogide suust kuulda olnud, et Eestil on aeg uue erakonna jaoks. Sündigu põliseestlased, kes on priid kaksikmoraalist ning valehäbist oma mineviku suhtes. Võtkem eeskuju Saksa avalikkuselt, kes suutis takistada inimõiguste suurimale vaenlasele valgustatuse, pühendumuse ja ühiskonna hüvangu nimel tegutsemise eest auhinna andmist.