Oleme 10 aastat abielus olnud. Algul ta muidugi nägi vaeva ja pingutas tublisti — igal tähtpäeval olid lilled laual koos teatripiletite, spaapakettide või muude vahvate üllatustega. Kuni ta siis ühel päeval ära tüdines ning otsustas, et tema enam ei tähista ja kõik, meeldigu see mulle või mitte. Loomulikult ei olnud ainult tema see, kes pingutas. Mina nägin samuti alati vaeva ja muideks — siiani pean oluliseks, et täna, isadepäeval, meestepäeval, sünnipäeval ja teistelgi toredatel tähistamisväärilistel päevadel oleks abikaasale tore üllatus olemas.

Mulle isegi ei soovita enam head sõbrapäeva. Saan tänast tähistada oma sõbrannade seltsis — läheme õhtul välja ja teeme omavahel kingitusi. Aga see pole muidugi päis SEE! Ja mina olen kurb ja kuri natuke ka!

Tahaks teada, kas Eesti mehed oskavad tänast päeva ja oma elukaaslaseid hinnata? Andke teada, abielus ja püsisuhtes naised, kas teile toodi või tuuakse täna lilli või peetakse muudmoodi meeles?