Purunenud unistus jalgpalli EM-finaalturniirist hävitas usu Eesti koondisse
Enne eilset mängu võis lugeda koondise kapteni Raijo Piiroja väljaütlemisi: “kui me Fääri saari ei võida, siis keda üldse me võidame?“ Terve mäng kulges eestlaste üleoleva suhtumise tähe all, mis maksis väga kiiresti kurjalt kätte. Kõik väljakul olnud Eesti mängijad lootsid oma kaaslaste peale ning ei tahtnud eeldatava nõrgema meeskonna vastu endast maksimumi anda. Mängijad olid ülioluliseks kohtumiseks väga valesti häälestatud.
Eilne mäng on ka ehe näide sellest, kuidas favoriit ei suuda võitu ära vormistada. Kihlveokontorites oli enne mängu selge favoriit Eesti ja ka kõik koondislased läksid mängu võitma. Ainsana nägi rasket mängu ette peatreener Tarmo Rüütli, kes ütles mängueelsetes kommentaarides „Fääri saartega saab olema peavalu“, põhjendades seda staadioni kehva seisukorra ning ilmastikutingimustega. Nende taha ei saa siiski pugeda, sest ka vastastel olid samad tingimused.
Aivar Pohlak rääkis juba enne mängu Itaaliaga, et mäng Itaaliaga on küll oluline, kuid veelgi olulisem on Eesti jaoks mäng Fääri saartega. Seda eeldusel, et tabeliliider Itaalia võidab ka kõiki teisi koondisi C-alagrupis ning seega ei tähendaks kaotus Itaaliale suurt midagi (sest võrdlus toimuks teiste riikidega, kes Eesti kombel võistlevad teise koha pärast C-alagrupis, mis tagaks pääsu EM-finaalturniirile). Seega jääb arusaamatuks, miks mängijad ei pingutanud, kuigi kõigile oli teada, kui oluline mäng see Eesti jaoks on.
Paaride Eesti-Itaalia ja Eesti-Fääri saared sarnasused on väga ilmsed. Itaalia võitis Eestit esimeses mängus napilt 2:1 ja Eesti võitis Fääri saari sama raskelt 2:1. Pärast neid mänge oli aga meeskondade ettevalmistus olulisteks kohtumisteks väga erinev. Itaalia oli suure jalgpalliriigina avalikes väljaütlemistes väga ettevaatlik, tunnustas Eestit ning tõdes, et saab olema väga raske kohtumine. Itaalia mängijate häälestatus mänguks Eestiga oli 110-protsendiline ja seda oli väga selgelt näha nii mängupildis kui ka lõpptulemuses.
Seevastu Eesti koondis ei andnud endale päris täpselt aru, kui tähtis kohtumine mäng Fääri saartega Eesti jalgpalli jaoks on. Vaja oli tingimata võita, suhtumine “küll võit tuleb, küll saab” ei toimi professionaalses jalgpallis — mis siis, et mängitakse amatöörmängijatest koosneva Fääri saarte koondisega.
Taktika
Peatreeneri Tarmo Rüütli valitud ründav taktika mänguks Fääri saartega oli minu arvates väga õige. Ainult mängijate paigutus oli vale. Kuidas saab eeldada, et ründaja Sergei Zenjov suudab poolkaitses rabada, kui on teada, et tema füüsiline vorm pole vähese mängupraktika tõttu just kõige hiilgavam?
Üldteada on ka fakt, et mängijad, kes on oma olemuselt ründajad, ei suuda ega ka taha kaitses rabada. Ja seda oli ka mängupildis näha — kaitsesse tagasi jõudis vaid Konstantin Vassiljev, kes oligi tagumine poolkaitse. Kink, Zenjov ja Puri, kes mängisid poolkaitses ja pidid tagasi tõmbuma, olid samal ajal eesliinis jalutamas. Kurb.
Mõistlikum variant oleks olnud kasutada Rähni lõhkuva poolkaitsjana, see oleks taganud meeskonna aju Konstantin Vassiljevi keskendumise rünnaku ehitamisele. Sander Puri oleks mänginud sellisel juhul harjumispärases paremas poolkaitses, keskkaitses oleks võinud mängida koondisesse tagasi kutsutud Andrei Stepanov ning Kink ja Zenjov oleks olnud lisakäikudena pingilt võtta. Vasakus ääres oleks sellisel juhul mänginud Sergei Mošnikov.
Mängijad
Äärmiselt ebaprofessionaalse mulje jättis Sander Puri, teenides 0:2 kaotusseisus teise hoiatuse, pidades seega mängust lahkuma ning koondise veel raskemasse seisu jätma. Olen näinud Eesti neljanda liiga mänge ja Puri jättis kahjuks küll oma käitumisega neljanda liiga harrastaja mulje, kes ei suuda oma emotsioone kontrollida. Kahju.
Teised mängijad ei andnud endast maksmimumi ega suutnud mängida ühtse meeskonnana. Vassiljev pidi keskenduma pigem kaitsemängule ja seega tundis koondis selgelt puudust vigatuse tõttu eemale jäänud Dmitrijevist.
Suur unistus on purunenud Eesti jalgpalli jaoks, kuid Eesti jalgpallikoondis peab järgmiste kohtumistega suutma taastada pöidlahoidjate usu endasse. Selleks peab mängupildis näha olema, et kõik mängijad pingutavad maksimaalselt. Siis ei olegi lõpptulemus enam nii oluline.
