Puhka Eestis ja igavus on garanteeritud!
Võib-olla olen mina üks suur erand, aga minu arvates on üürikese puhkuse ajal suur luksus hoopis see, kui ma ei pea olema aktiivne. Ma tahan keskkonnavahetust, eemale rahvamassidest ja kärast. Ma ei taha päevaplaani ja ma ei arva, et lihtsalt niisama oldud päev oleks raisku läinud päev.
Mulle meeldib hommikul kaua kohvi juua ja oma mõtteid mõelda, ilusat ümbrust nautida, ajalehte või raamatut lugeda ning ise midagi kirjutada.
Kui olen valinud puhkuse koos pere või sõpradega, siis ajan hommikusöögilauas nendega juttu. Paljukest seda aega siis ikka on, et teineteist kuulata. Just puhkusel võiks seda teha.
Päeval oleks tore ujumas käia, raamatut lugeda, jalutada. Selleks, et jalutada, ei pea minu teele jääma midagi märkimisväärset. Mulle meeldib lihtsalt nautida ümbrust nii, nagu see on. Ilusa puu juures ei pea olema silti, et see on ilus puu. Normaalne inimene märkab seda ise, kui tahab märgata.
Eestimaal ringi sõites on minu arvates suurim vaatamisväärsus kenad talud, mis tee pealt paistavad. Kui palju imeilusaid hooneid ja aedu ja milline töö ja vaev nende omanike poolt! Lausa rõõm on vaadata ja lasta unistustel lennata.
Õhtuti pole puhkusel midagi mõnusamat, kui oodata hämardumist ja kuulata looduse hääli. Selleks, et kogu looduse rahu ja vaikust endasse neelata, ei tohigi aktiivne olla. Tuleb vaikselt istuda ja keskenduda. Tunnetada, lihtsalt olla… Ka niimoodi on võimalik energiavarusid taastada, mitte ainult arutult ATV-ga kihutades või tümpsu saatel palli tagudes. Ja lõõgastumiseks ei pea ilmtingimata joogaõpetaja juhendeid jagama (vabandage mu irooniat!).
Minu lapse suurim soov on ikka: „Palun räägi mulle, kuidas vanasti oli!“ või „Jutusta oma lapsepõlvest!“ ja ta võib ühtesid ja samu lugusid kuulata ikka ja jälle. (Tõele au andes olen ma nii laisk, et ei viitsi neid lugusid alati jutustada, aga püüan vähemalt). Sellised võiksid siis minu arvates olla seltskondliku puhkuse õhtud.
Nii see puhkus kaobki käest – paljukest teda korraga ikka on. Tänapäeva töökohtadel vaevalt keegi lulli lööb ja mulle tundub selle taustal mõistetamatu, miks peab lisaks vabal ajal kogu aeg kindlasti mingi tegevus olema. Paljud meist käivad soojadel maadel ja kiidavad, kui rahulikult ja laisalt inimesed seal elu võtavad. Miks ei võiks siis Eestisse tulevad turistid samuti nautida rahu ja vaikust, mis meil pakkuda on?
Lihtsalt niisama olemisel on minu arvates oluline tähendus. Inimene saab siis oma mõtteid mõelda (jah, ka neid mõtteid, mida me võib-olla ei taha mõelda) ja neid ehk veidi korrasatada. Puhkuse ajal võikski igavleda, sest teadupärast tulevad just siis kõige paremad mõtted ja geniaalsemad ideed. Ei pea kogu aeg nagu orav rattas ringi jooksma. Mulle jääb mulje, et paljud meist on aktiivsed sellepärast, et kardavadki just neidsamu mõtteid, mis neid jõudeoleku ajal tabada võivad. Aga ega iseenda eest ära ei jookse. Parem on endaga leppida.
Kellel ikka igav on – soovitan füüsilist tööd. Eesti taluturism võiks pakkuda maa kaevamist, rohimist, kõplamist, heinategu ja puudelõhkumist (võib-olla keegi pakubki? Minul maal tööd küll ja küll, nii et pole sellise pilguga turisminduses ringi vaadanud). Need tööd garanteerivad, et mõtted paremaks lähevad. Sama efekti annab ka sport, aga moodsad aktiivsed spordialad võivad olla üsnagi kulukad ja olgem ausad – igaühele ei sobi sport.
Viletsal sporditegijal jäävad tulemused saamata, aga maatööde puhul saad mingi silmaga nähtava tulemuse igal juhul ja võid kohe südamest rõõmustada ning rahulolu tunda. Maa keavamist on kindlasti lihtsam õppida kui surfamist (ja tuule tugevus ei loe ka üldse mitte).
Iseasi, kas keegi täiesti oskamatut linnainimest oma peenramaale asjatama soovib…. Aga selleks võib turismitalus spetsiaalse turistide aia teha. Eestimaal ruumi õnneks veel on.
Kas Eestimaal pikas perspektiivis on üldse vaja neid turiste, kes tahavad, et puhkus oleks nagu tsirkusetuur ja iga põõsa taga piilub kloun, kes tuju paremaks teeb? Kui ükskord turiste jälle vähemkas jääb, siis mis neist atraktsioonidest saab? Jäävad küladesse tondilossideks nagu nõukaaegsed kolhoosihooned? Me kiidame küll, et Eestis on rahu ja vaikus, mida mujal Euroopas ei ole – võib-olla peaksime just seda välja pakkuma ja seadma loosungiks: „Teie parim puhkus – igavus garanteeritud!“
Kui turistide nimel peab Eestimaa lõbustuspargiks muutma, siis kas see pole mitte liiga kõrge hind? Minu arvates oleks tore, kui turistid meie puhast ja kaunist loodust väärikalt hinnata oskaks. Uusn, et sellised turistid on olemas, tuleb nad ainult üles leida.
Võib-olla puhkusele mineja ei tea ise ka, mida ta tahab. Ilmselt otsib ta esiotsa tõesti puhkuseplaane tehes internetist märksõna „aktiivne puhkus“, mitte „igav puhkus“. Teadupärast oleme kõik väga mõjutatavad, nii et kui igavust hästi müüa, siis võib sellest asja saada küll. Näen juba vaimusilmas reklaamplakateid, millel kujutatakse puu alla lamavat inimest. Linnukesed on talle juustesse pesa teinud ja käes on tal raamat. Teisel pildil on inimesed küünlavalgel lugusid vestmas ja akna taga kallab vihma. Ja nii edasi.
Minu laps hädaldab vahest suvepuhkusel, et igav on. Suurest igavusest on ta palju raamatuid läbi lugenud, hulga pilte joonistanud ja ise ka mõned jutud kirjutanud. Ja kui ta ka igavleb maal värskes õhus, siis on minu süda juba rahul. Kui lapsi rohkem koos on, siis seda enam leiavad nad ikka ise mingit tegevust (või tänapäeval enam ei leia?).
Mäletan oma lapsepõlves suvepuhkustest, et mõnikord oli kohutavalt igav. Just nendest momentidest on mul eredalt meeles, milline oli päev minu ümber – suve sume vaikus, ritsikate sirin või hoopis ladistav vihm akna taga.
Need on võrratud mälestused, mida oskan enim hinnata alles nüüd. Selliseid hetki otsin oma puhkuses siiani. Inimesed on erinevad, aga ma arvan siiski, et ma pole ainus selline.
Soovin kõigile ilmatuma igavat puhkust!
