Pühendus koerale: sa olid mu parim lapsepõlvesõber!

Üheks minu suurimaks lapsepõlvesõbraks oli mu koer. Kasvasin temaga koos üles ja rohkem kui 10 aasta jooksul sai temast meie pere võrdväärne liige. Ma ei olnud talle just kõige parem ja pühendunum perenaine, kuid tema oli meile suurepärane sõber ja kaaslane.

Viimastel aastatel ei ole mul olnud ühtki kodulooma ja kuna mu sõbrannadel on kass, olen ise ka mõelnud sellele, et võiks kassi võtta. 

Kassid on toredad ja armsad, kuid koertega ei anna võrrelda emotsionaalset sidet ja kontakti, mis looma ja peremehe vahel tekib.

Meie koeraga sain hirmus palju nalja. Isa õpetas talle igasuguseid trikke, millest kõige vahvam oli see, et ta otsis enne õue minekut toast üles papsi sokid ja tõi need talle jalga panemiseks kätte. Mõnikord ta ajas ka sokid ja sussid segamini ja tõi hoopis viimased.

Tal oli alati üks kõrv kikkis ja teine lontis ja kui temaga rääkisime, siis ta kuulas, pea viltu, justkui saaks kõigest aru. 

Ta oskas käskluse peale istuda ja käppa anda, mis on muidugi koerte puhul üsna tavaline. Aga tore oli see sellegipoolest.

Kõige rohkem nalja sai, kui ta iirisekommi sõi. Koertele ei tohiks ilmselt üldse magusat anda, aga kui me sellega patustasime, oli ülinaljakas vaadata, kuidas ta kommi tagumistelt hammastelt lahti püüdis närida, pea kuklas.

Ta oli pisike koer, aga koos peremehega õues jalutades meeldis talle vahel suurte koertega kraagelda ja siis vudinal papsi seljataha joosta. Mäletan, et ükskord oli paps ise ka hirmul ja nad põgenesid suure koera eest kiiruga trepikotta peitu.

Mu koer oli nii seltsiv, et ümberkaudsete tänavate inimesed tundsid teda nimepidi. Mäletan, et meie naabrinaine viis ta kord õue ja oli tagasi tulles nördinud, et kuigi tema elab siin juba 20 aastat, ei tea teda keegi, meie viieaastast koera teavad aga kõik.

Üks väike kiiks oli tal ka, mis peamiselt lastele väga palju nalja tegi. Nimelt ta armastas, lausa jumaldas kindaid. Meie kodu lähedal on koolimaja ning mitu korda juhtus, et koolist tulnud lapseke saapapaela siduma peatus ja kindad enda kõrvale maha pani. Sekundiga olid need mu koeral suus, kes nendega eest ära jooksis, kilkavad lapsed ja mu isa järele jooksmas.

Talle meeldis ka väga lumi, eriti aasta esimene lumi, mis maha tuli. Lõpupoole vaimustas see teda minu mäletamist mööda vähem, kuid koeraomanikele on ilmselt tuttav, kuidas väike kutsikas esimese lume tulekust eufooriasse satub ja lumesajus tuhatnelja ringi tuiskab.

Kuigi ma ei tegelenud oma koeraga just kuigivõrd, pigem ta lihtsalt elas meil ja oli mu sõber, armastasin teda tohutult. Sellest sain esimest korda päriselt aru siis, kui ta meie maja ees auto alla jäi. Ma nutsin nagu hull ja tahtsin kõik haiglad läbi helistada. Mu vanemad olid isegi solvunud, kuna nende haiguse puhul olin tavaliselt palju jahedamalt reageerinud.

Õnneks ta sai terveks, kuid vanadus ja ilmselt see autohoop tegid oma töö. Vaikselt hakkas ta silmanägemine ja tervis kustuma. Otsustasime lasta tal elada, kuni talle päevi on antud. Ei tea, kui õige otsus see oli, sest tema vaikset lahkumist oli nii valus vaadata, et ka nüüd, aastaid hiljem ei taha me ühtki teist koera. Lahkuda nii lähedasest sõbrast on lihtsalt liiga raske. 

Mul on nii hea meel, et mu koer oli osa mu lapsepõlvest. Ta oli mulle väga hea sõber, ilmselt ei osanud ma seda tookord isegi piisavalt hinnata. Aga nüüd oskan. Pühendan selle loo temale!