Professor süüdistas spikerdamises tudengit, kes ainsana ülesande iseseisvalt lahendas ja kelle pealt teised maha tegid
Järgneva piinlik-naljaka looga tahaks tervitada kõiki neid, kes üheksakümnendatel pusisid TTÜ-s sellise ainega nagu Tõenäosusteooria ja matemaatiline statistika. Pisut nostalgiat kulub ikka ära. Ja noorematele „hoiatuseks”, naljaga pooleks muidugi.
Jubedaid lugusid räägiti „vanade olijate” poolt sellest ainest ja õppejõust: pead olema tööhull poolgeenius, et see aine positiivselt matriklisse saada ja ega see jutt vale ka polnud, sest meid õpetav mees oli ikka liiga nõudlik, kohati jäi mulje nagu peaks meist, kes me olime ehitajad, mehaanikud, keemikud, saama statistikud ja tõenäosusteooria professionaalid.
Seekordne kodune ülesanne oli nii hull, et isegi helgemad pead käisid nuputamisest ja pusimisest paksu pead õues tuulutamas. Ühikas hakkas tekkima paanika: üha rohkem liikus jutt, et keegi ei saa sellega hakkama, aga kedagi, kes ikkagi oleks saanud ülesande lahendatud, ka ei leitud. Lõpuks siiski leiti.
Üks minu endine koolivend, oli selline mees, kes alla ei andnud: enne keskööd oli tal lahendus olemas. Anne, töökus ja fanatism said kokku selles mehes ja tulemus oli olemas. Jättes üksikasjad kõrvale, siis mainiks vaid, et hommikuks oli kõigil hädalistel see ülesanne „tehtud”. Koopiast tehti koopia ja sellest omakorda — nagu kulutuli levis üle ühika. Mõni suutis lahenduskäiku ka jälgida ja loogikast enam-vähem aru saada, aga paljud ei saanud aru mõhkugi. Lõin ise ka kuskil kolme ajal öösel käega: nagu sain aru, aga ei saanud ka…Läksin magama, väike mure hinges, sest ma poleks osanud selgitada, miks ma just nii tegin. Siis oleks pettus(maha tegemine) välja tulnud.
Harjutustunnis hoiti hinge kinni, sest lahendused korjati kokku, õppejõud neid uuris, aga kuna ta oli oma ala tõeline fanaatik, siis kümme sekundit — pilk peale, ja järgmine. Minu tuttava ülesanne oli üks viimaste seast — selle tudengi oma, kes ainukesena ise oma peaga oli ülesande lahendanud. Esimest korda võttis õppejõud vaevaks pilk tudengite poole tõsta ja kommenteerida:
„Paistab, et teie, tudeng V.M, olete küll selle asja kellegi pealt maha teinud — siin on selgeid märke, stampe ja korduseid!”
Mõni hakkas köhima, et naeru summutada, mõni hakkas mapis sobrama, mõni nina nuuskama — selleks, et varjata naermapuhkemist, enne oldi just õpperuumi ukse taga jõutud järeldusele: kõik olid — mõni küll läbi mitme koopia — V.M.-i pealt maha teinud. Ja professor teeb risti vastupidise järelduse! Milline altminek järelduste tegemisel!
Kuna õppejõud oli oma väitega rohkem n-ö tülinoriv, siis arvasin, et ülekohtu alla sattunud sõber ütleb tõe välja, et piinlikust olukorrast väljuda. Aga tuli välja, et peale selle, et mehel „kaalikas lõikas”, polnud ta ka suu peale kukkunud. Sügav põlgus silmis, samas muie näol, ütles ta paraja hommikuse — ärgatud sai pool tundi tagasi, hääl veel „kare” — bassihäälega:
„Tõenäoliselt! Aga kas statistika ka seda väidet toetab, selleks tuleks sooritada tohutu andmete kogumine, süstematiseerimine, analüüs ja järelduste tegemine…”
Õppejõud muidugi vihjest aru ei saanud (erinevalt ülejäänud ruumis viibijatest!), soovitas edaspidi mitte maha teha, muidu olevat suur tõenäosus, et arvestus jääb saamata, ja alustas uue teema ja — tundus, et veel raskema — ülesande näidislahendamist tahvlil.
