Presidendi kõne oli sisult sallimatu
Talle ei näi korda minevat isegi see, et läinud aastal suutis meie rahvas koos valitsuse meetmetega (eeskätt vanemahüvitis) saavutada peaaegu sündide ja surmade tasakaalu. Vastasel korral oleks ta seda tunnustavalt käsitlenud ka pidupäevakõnes ja vanemahüvitise rakendamisel osalenuid autasustanud.
Mingil määral on president maininud meie liialt suurt väljarännet, jäädes ka selles mureteemas vaid sümptomite tasandile, esitamata „diagnoosi”, määramata ravi, rääkimata ravimisest.
Küll pidas Ilves vajalikuks oma üsnagi pikas kõnes esitada nõudmisi ja pikkida sellesse vähem või rohkem varjatult süüdistusi meie väidetava sallimatuse pärast. Kogu see sallivusmulli puhumine pole just pidupäevakõnet kaunistavaks garneering, kui võtame arvesse, et see sõna on praeguses käibepropagandas muudetud peaaegu relativismireligiooni (karistus)instrumendiks.
Lisaks sellele, et me pole presidendi vihjete kohaselt piisavalt sallivad, süüdistatati meid ka hoolimatuses. Kõnes kõlas see nii: ”Mul on unistus, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks.” Kuidagi oleks kõnelejast võinud aru saada, kui ta oleks soovinud, et muutume veelgi hoolivamaks ja sallivamaks...
Kas tõesti on Ilves tänini olnud metsaliste karja juht?! Mille alusel pidas ta vajalikuks meid süüdistada?
Poliitilist korrektsust silmas pidades oleks oma väiteid pidanud põhjendama mõjuvate argumentide ja näidetega meie igapäevaelust. Ilmselt oli neid raske leida?
Küll aga pole raske leida risti vastupidist. Kas me pole alati tõtanud appi õnnetuile, kes kaotanud (tules) eluaseme, vajanud raha kalliks operatsiooniks, olgu tegu inimese või loomaga? Ja korjandusi on lausa rodus, viimati saime kokku suure summa Haapsalu tragöödia leevendamiseks.
Lisaks nõudis Ilves, et peame olema veelgi avatumad. Huvitav, kelle või mille suhtes ja kuidas see „avatus” peab välja nägema? Kui oli mõeldud suuremat avatust sisserändajate suhtes, siis pole president kursis uuemate arengutega EL-i juhtriikides. On ju juba jõutud tõdemuseni, et senine multikultuurset ühiskonda idealiseeriv ja lahket „avatust” õhutav sisserännupoliitika on olnud viga.
Kokkuvõttes võib teha järelduse, et Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõne oli sisult üsnagi sallimatu ning meie eksistentsiaalseid probleeme arvestades ka paljude oodatule-loodetule lausa vastassuunaline. Kas meie president ise ei peaks olema hoolivam meie kõigi, meie normaalsete perekondade ja meie rahva saatuse ja tuleviku suhtes?
Neile, kellele siin esitatud mõtted ja seisukohad tunduvad liiga erilised, võib öelda lohutavalt: „Erinevus rikastab!”
