"Tundsin, et pean midagi kirjutama seoses artikliga haridussüsteemi kohta Eestis. Minu nimi on Lucie, ma olen prantslane, abielus eestlasest mehega. Ma õppisin õpetajaks Inglismaal ja mõned aastad me ka elasime seal. Nüüd elame Türgis, kus ma õpetan prantsuse keelt.

Me oleme kaalunud ka tagasi Eestisse elama tulemist, eriti pärast me poja sündi, kuid praegune süsteem on NII vastikust tekitav, et see variant haihtus kiiresti. Olen mõningate Eesti haridustöötajate esindajatega ühendust pidanud ja maininud oma huvi tagasitulemise vastu. Leian, et annaksin hea panuse, kuna Inglismaal antav koolitus on minu hinnangul väga tugev.

Palk jääks [Eestis] parimates koolides 600 ja 800 euro vahele. Pole vaja öeldagi, et kui sa oled 25-aastane või vanem, siis see pole mitte kuidagi, ligilähedaseltki piisav, et hakkama saada, eriti kui sa ei pea muretsema mitte ainult iseenda, vaid ka oma pere pärast.

Tean, et streikimine paistab prantslaste jaoks olevat sama hästi kui rahvuslik spordiala, aga see toimib ja ma südamest soovitan seda. Kui inimesed ühineks, neil oleks ühtne nägemus ja nad esitaksid oma nõuded, siis neid kaalutaks tõsiselt ja asjad ehk muutuks. Ma kardan, et artiklid, arvamuslood ja olukorrale näpuga näitamine ei muuda olukorda paremaks.

Mina olen koos oma perega langetanud otsuse, et me EI tule Eestisse tagasi elama, kuni olukord pole lahenenud. Pole vaja öeldagi, et kui õpetaja teenib 600 eurot, siis see mõjutab ka tema koolitunde, seega pedagoogika ei ole nii entusiastlik ja positiivne, kui ta saaks olla.

Rahaprobleemi lahendamisest võidaksid ka lapsed, kuna õpetajad oleksid rohkem rahul. Töötajad, kes tunnevad, et valitsus väärtustab neid, on alati paremad.

Lõpetuseks, ma isiklikult tunnen, et praegune süsteem solvab õpetajaid ja pedagoogikat. Minu tugev soovitus oleks eneste eest seista riigi ja haritud kolleegidena ning ma usun, et sel oleks palju tugevam jõud ja mõju...

Soovin oma eesti kolleegidele parimat ja loodan, et saan ühel päeval tulla ja aidata."