Polištšuki juhtumist — vangis ei kasva keegi ümber

Eestis on päris palju tegelasi, kes on suurema osa oma teadlikust elust vanglas veetnud. Et keegi vangis ümber kasvab, on liiga palju tahetud. Minu meelest on vangla inimeste ühiskonnast eraldamiseks, kuna nad on ühel või teisel viisil kaaskodanikele ohtlikud.

Paraku on ühiskonnast eraldamine aga vaid ajutine lahendus, varem või hiljem tuleb kuriteo sooritanud inimene tagasi tavaellu.

Leian, et ümberkasvatamiseks peaks inimestega tegelema ning leidma üles hälvete algpõhjuse. Kui võimalik, tuleks algpõhjus või -põhjused kõrvaldada, kui mitte, tuleks nende mõju vähendada nii palju kui saab.

Kes peaks aga tegelema nende inimeste ümberkasvatamisega, kel pole olnud vanemaid, kelle vanemad pole lapsi kasvatanud või kellest pole vanemate jõud üle käinud? Kas neid on üldse võimalik ümber kasvatada ja kas inimese täiskasvanuikka jõudmisega pole see aeg mitte mööda lastud?

Mul on teismeealine laps, kellel on samuti olnud probleeme. Isegi politseiga, üks kriminaalasi on pooleli. Kui probleemid tekkisid, ütlesid arstid, et tal on isiksushäired ja et need võivad välja kasvada, kuid selleks kulub mitu aastat. Ja üks arst lohutas, et kui lapsevanem tegeleb kasvatustööga, kuid lapsest ei saa siiski asja, on see tema enda valik.

Isiksushäireid pidi olema väga paljudel, sh paljudel kultuuriinimestel, kellele tavainimesed alt üles vaatavad. Niisiis, kui veab, kujuneb isiksuse häirega lapsest staar. Kui mitte, istub ta hiljem vangis, sest ei oska, ei taha ega suuda tavanormidele vastavalt käituda.

Küsimus on ka selles, kas Vadim Polištšukki tuleks üldse ümber kasvatada. Võib-olla annaks tema isiksuseomadusi rakendada ühiskonnale kasulikult või suunata teda neid kasutama heaks tarbeks. Pole kahtlustki, et ta omab liidri- ja juhiomadusi, sest muidu poleks ta suutnud Tallinna keskturul korda pidada.