Poliitikasse oleks vaja uusi inimesi!
Lõik minu loengukonspektist: „Eesti esimene vabariik, kui võimul oli Kuke valitsus. Riigikogu oli vastu võtnud keskkoolide seaduse ja jätnud sellega õppekavast välja usuõpetuse. Selle vastu algatas Kristlik Rahvaerakond allkirjade kogumise, et usuõpetus võetaks tagasi õppekavasse. 1923. aasta veebruaris toimus rahvahääletus ja ligi ¾ hääetanutest oli kristlastega ühel meelel. Kuna rahvahääletuse otsus läks vastuollu parlamendi otsusega, ei jäänud muud üle, kui pidid toimuma parlamendi ennetähtaegsed valimised, sest Riigikogu oli kaotanud rahva usalduse ja pidi tagasi astuma. Usuõpetus läks õppekavasse, kuigi õpilaste jaoks oli osalemine usuõpetuse tunnis vabatahtlik. Uue parlamendi kokku kutsumisel lahkus ametist ka vana valitsus.“
Kuigi eelneval pole mingit pistmist meie praeguse olukorraga riigis, on see ehe näide sellest, kui Riigikogu on kaotanud rahva usalduse. Tookord astus parlament tagasi ja toimusid uued valimised. Praegu võib toonane põhjus – usuõpetuse õpetamine – tunduda meile naeruväärne, kuid asja iva on selles, et kui rahvas võimulolijaid enam ei usalda, on neil ehk aeg lahkuda. Võib-olla oleksidki vajalikud Riigikogu ennetähtaegsed valimised, nagu on pakkunud välja sotsiaaldemokraadid. Riigikogu praegune koosseis nagu ei mõistaks, et nende aeg on otsa saanud, et toimuma peab mingi muutus. Nad hoiavad kramplikult kinni oma võimust ja ei märka, et sellega ainult tõmbavad enda peale rahva viha.
Eesti riigis kehtib esindusdemoraatia, mis tähendab, et kõrgemat võimu teostab rahvas, kes annab oma hääle enda esindajatele. Valitsevad isikud on kohustatud seega esindama rahvast, mitte omaenda huve. Eesti häda on aga selles, et meil on väga kitsas ringkond, kelle hulgast üldse võimalik kedagi valida. Ühed samad näod on kindlustanud endale võimu ja paljud neist on tegutsenud poliitikas aastakümneid, juba enne taasiseseisvumist. Ma ei salga, et mitmete nende tegevus aitas kaasa Eesti vabanemisele ning kindlasti on nad meie noorele riigile palju kasu toonud, aga ajad on muutunud ja Eestile oleks vaja värsket verd poliitikasse. Vaja oleks innovaatiliselt mõtlevaid inimesi. Harta 12 juures täheldasin ühe väga õige punkti: „parlamendiliikmed ei tohi monopoliseerida teed võimu juurde, lihtsustada tuleb parteide loomist ja parteiväliste jõudude pääsu riigikogusse.“ Asjade loomulik käik on, et kaua võimul olnud inimesed korrumpeeruvad, muutuvad oma võimus kindlaks ja ei arvesta enam rahva soovide ja vajadustega.
